JÄRJEJUTT: Katkend Soomes vangis istuva Eesti päti pihiraamatust, osa 4: kuritegelikus stiilis

Terve nädala jooksul saab ainult Delfi Publikus lugeda valitud palu peatselt poodidesse müügile saabuvast skandaalsest autobiograafilisest kriminaalromaanist "Täie rauaga!" (kirjastuselt Tammerraamat), mille autor on hetkel Soomes kullassepaäride röövimise eest vanglas istuv Margus Pikhof. Kokku 7 päeva ja 7 peatükki!

LOE LISAKS: JÄRJEJUTT: Katkend Soomes vangis istuva Eesti päti pihiraamatust, osa 1: halva märgi all sündinud ja  JÄRJEJUTT: Katkend Soomes vangis istuva Eesti päti pihiraamatust, osa 2: minu esimene kuritegu ja  JÄRJEJUTT: Katkend Soomes vangis istuva Eesti päti pihiraamatust, osa 3: ultimaatum

KURITEGELIKUS STIILIS

Mu Kadrika üürikas oli ammu ära antud. Sebisime Andrianaga kahasse ühte Maarjamäe eramusse üüritoa. Majaomanikeks oli keskealine vene abielupaar. Meie käsutusse said eraldi sissekäiguga koridor, köök ja tuba. Maja asus samas kandis, kus ma üles kasvasin. See äratas vanu mälestusi ning tundsin end koduselt. Andrianale meeldis see ümbruskond samuti.
Käisin kriminaalhooldaja juures edasi, nagu midagi poleks juhtunud, ja võtsin end töötuna arvele. Vaevalt ehituskaupade pood mind taga igatses. Need ajad olid läbi.
Elu viis mind kokku kahe oma sõduriga, kelleks osutusid vana sõber Urmas ja poksija Ervin. Pidin Elu juhtnööride järgi nendega kokku hoidma, kuni ta mulle tööd leiab.
Ervin oli vaikse iseloomuga vastuoluline mees. Ka tema kasvas üles ilma isata, omandades hõlpsalt kõik tänavaeluks vajalikud trikid. Ervini välimus oli aga väga petlik: tüübi punased juuksed ja vibalik keha jätsid lausa nohikliku mulje, mida ta ka ise prillide, velvetpükste ja ruudulise džempriga rõhutas. Kes teda ei tundnud, võis arvata, et tegu on muheda iirlasega. Hoolimata Ervini sõbralikust välimusest ja kidurast kehast oli mees üliohtlik. Ta oli tuntud ootamatu ja külmavereliselt kalkuleeritud reaktsiooni poolest. Mehe välkkiired sirged ja althaagid olid magama pannud nii mõnegi tülinorija. Varajases nooruses oli Ervin lootustandev poksija, kuid mingil põhjusel jäi see asi katki, ent teda võis endiselt kohata pealinna poksiklubides sparrimas. Ervinil oli kadestamisväärt omadus säilitada kriitilistes olukordades täielik rahu. Tema silmadest ei lugenud midagi välja. Ta võis armastusväärselt naeratada ja kätt suruda, ent teise käega saata ohvri lõuga kõva uppercut’i. Nende omaduste pärast saadetigi teda kõikjale esimesena peale. Ervin ei vedanud oma inimesi kunagi alt. Tema see oligi, kes ütles meeldejäävad sõnad: „Me ei saa seda mängu (krimielu) võita, aga mängida võime ikkagi!”
Urmas oli samuti huvitav eksemplar, tohutult agressiivne tegelane. Urmas läks kergesti täiesti lõõgastunud olekust metsikusse raevu. See transformeerumine võttis aega pool sekundit.
Ma pole varem kohanud nii kaugele arenenud paranoiat kui sellel mehel. Urmas uskus lausa maniakaalselt, et teda jälitavad kõikvõimalikud jõustruktuurid alates tavapolitseist ja keskkrimkadest kuni kaponi välja. Autoroolis istudes jälgis ta süstemaatiliselt peegleid ja kurtis alatasa, et üks või teine taga sõitev masin käitub kahtlaselt. Urmas teadis peast eravärvides mendiautode ja eriüksuste busside numbreid. Ta nägi mundrikandjaid kõikjal ja sooritas alalõpmata imelikke manöövreid ja tagasipöördeid, et oletatavaid jälitajaid maha raputada. Temaga ringi sõites hakkasid lõpuks ka ise uskuma, et see on vajalik.
Urmas jagas autodest kõike. Kolmeteistaastasena ärandas ta ühe masina teise järel, paarutades linnas, kuni tüdines, ja sõitis siis sodiks. Urmas tundis sellest lausa haiglast rõõmu. Spordiga, peale harva jalkamängu, ta sina peal ei olnud, kuid oli siiski tugev nagu pullvasikas. Nagu näha, oli meil kolmel palju ühist.
Kihutasin koos uute kolleegidega džiibiga linnas ringi. Lõime aega surnuks, suitsetasime aeg-ajalt mõne joint’i ja püüdsime tuttavate kurikaelte võlgnikke.
Urmas ja Ervin tekitasid minus huvi „spordipäevade” vastu. See oli põnev teema: otsisime mõne narkodiileri ja mängisime klienti. Meil oli pisike elektronkaal alati ligi. Kaalusime mandi ära ja kui oli natukenegi vähem, kui diiler reklaamis (peaaegu alati oli vähem!), siis tõstsime ta rahast ja ainetest tühjaks. Mõnikord konfiskeeriti diilerilt ka auto, kui oli kindel, et ta menti ei lähe.
Pidime tihti autot vahetama, sest diilerid tundsid meid ära ja pistsid plagama ning neid tuli, keel vestil, mööda hoove taga ajada. Sellest siis ka nimetus „spordipäev”.
Urmase paranoia ei tundnud piire. Läksin talle ühel õhtul külla. Urmas jõllitas midagi läbi akna vihaselt nohisedes. Viipas mind lähemale ja sõnas: „Tule, Pikk, tšeki teemat!”
„Mis toimub?”
„Ebareaalne keiss. Tule, vaata oma silmaga!”
Astusin aknale lähemale.
„Näed seda hõbedast Toyotat?”
Kiikasin hoovi, akna all seisis tõepoolest üks Toyota, mille rooli taga istus meeskodanik.
„Näen. Mis selle Toyotaga siis on?”
„No vot, see jorss istub minu akna all ja sööb pirukaid juba kolmandat tundi, raisk!”
Kui Urmas närveldab, hakkab tal ülahuul tõmblema. Nüüd oli seda eriti hästi märgata. Urmas vedas vilinal läbi hammaste õhku kopsudesse.
„Kas sa saad sellisest jamast aru!? Kas nad arvavad, et ma olen täisdebiil või? Bljääd, ma lähen praegu natuuri* õue ja annan sellele agendile vastu kõrvu,” ähvardas Urmas, „ja ma tahan näha, et ta tuleb veel siia pirukaid õgima.”
Puhkesin lõbusalt naerma.
„Vennas, sul on peaga mingi jama. Majas elab sada nägu. See, et sina elad esimesel, ei tähenda automaatselt seda, et mees just sinu akna all istub. Autos pirukasöömine on täiesti normaalne tegevus. Äkki ta ootab kedagi.”
Urmas lasi mu jutu kõrvust mööda. Ta oli nimelt ametis oma musta raamatu otsimisega. Sinna kandis ta mendiautode numbreid ja muid tunnusmärke.
„Ahah, siin see ongi!”
Urmas tõi nähtavale mingi räbaldunud vihiku. Pärast seda, kui ta oli pirukaõgija autonumbrit vihiku omadega võrrelnud, jõudis meisterparanoik järeldusele, et tegu peab olema uue operatiivmasinaga.
„Türa, kui kavalad nad on. Mul polegi siin seda numbrit,” kurtis ta.
Urmasel oli tõsiseid probleeme ka mobiiltelefonidega. Ta väitis tihti, et keegi helistab talle salastatud numbrilt ja paneb siis toru ära. Ühel päikesepaistelisel varahommikul kihutas ta džiip meie maja ette. Mees oli endast väljas ja trummeldas rusikatega mu köögiaknale.
„Pikk, Pikk! Tule kohe välja!”
„Mis kurat nüüd toimub,” mõtlesin uniselt. „Keegi on surnud või?”
Tavaliselt ärkas Urmas alles keskpäeval. Ajasin püksi jalga ning siirdusin hoovi. Selgus, et keegi tundmatu mees oli Urmasele öösel helistanud ja teda piidriks sõimanud ning lubanud lõuga anda. „Türa, ma oleksin suurest vihast äärepealt püksi sittunud,” rääkis Urmas.
„Okei, vennas, tule sisse ja rahune maha. Teen sulle kohvi!”
Urmas venitas end kööki pingile istuma.
„Mingi täiesti lambivend helistas?”
Urmas noogutas.
„Kujutad ette, mingi suvaline morda tõmbab sulle keset ööd ja ütleb, et oled pede! Ja lubab veel ninasse kah anda. Bljääd, ma ei maganud pool ööd.”
Ausalt öeldes ega hästi ei kujutanud ette küll. Mulle ei mahtunud pähe, et keegi julgeb sellist psühhopaati nagu Urmas tühja koha pealt sõimata. Arvasin, et ta on lolliks läinud ja kogu loo ise välja mõelnud, kuid Urmas jäi endale kindlaks. Raius kui rauda, et juhtum leidis tõepoolest aset.