JÄRJEJUTT: Katkend Soomes vangis istuva Eesti päti pihiraamatust, osa 3: ultimaatum

Terve nädala jooksul saab ainult Delfi Publikus lugeda valitud palu peatselt poodidesse müügile saabuvast skandaalsest autobiograafilisest kriminaalromaanist "Täie rauaga!" (kirjastuselt Tammerraamat), mille autor on hetkel Soomes kullassepaäride röövimise eest vanglas istuv Margus Pikhof. Kokku 7 päeva ja 7 peatükki!

LOE LISAKS: JÄRJEJUTT: Katkend Soomes vangis istuva Eesti päti pihiraamatust, osa 1: halva märgi all sündinud ja  JÄRJEJUTT: Katkend Soomes vangis istuva Eesti päti pihiraamatust, osa 2: minu esimene kuritegu

ULTIMAATUM

Käisin Puiatu koolis ja mul õnnestus lõpetada kümnes klass. Pääsesin soodusrežiimile. Administratsioon pani edusamme tähele ja rääkis mu peatsest vabastamisest. Sain seitse päeva puhkust, kuid see jättis mind täiesti külmaks. Enam polnud motivatsiooni ega ka kohta, kuhu minna. Sõber Marek kutsus mind lahkelt enda korterisse puhkust veetma. Võtsin pakkumise vastu. Mareki ema oli mu kurva elukäiguga kursis ja valmistas mannavahtu. See oli nostalgiline moment: kujutasin ette, kuidas mamps ise köögis pottide taga askeldab ja mu lemmikdesserti keedab.
Õues kõrvetas palav augustipäike. Jalutasin sõpradega Pirita randa ja emotsioonid kerkisid taevasse. Ma polnud juba neli aastat pääsenud kodulinna tänavatele ja nüüd tundus kõik nii eriline. Naeratasin inimestele ja mulle naeratati vastu. Alles randa saabudes hakkas vaikselt pärale jõudma, mida tähendab vabadus. Vabadus jalutada kuumal rannaliival, käia ujumas ja teha seda, mis pähe tuleb. Ja see lõhn! See soolane merelõhn ja tuul ajasid mu pea totaalselt sassi. Vajusin põlvili ja suudlesin maad, kõik toimus nagu aegluubis. Ma ei tea senini, mis mul sel päeval viga oli.
Kohtasin vanu tuttavaid, kes ei tundnud mind esimese hooga äragi. Neli aastat ränka treeningut oli jätnud jälje – muutus võttis sõbrad õhku ahmima. „Sa oleksid nagu Bruce Leega kehad ära vahetanud,” pilluti mulle komplimente.
Täppar kutsus mind korteriläbule, kus keset päeva toimus narkopidu. Astusin viisakusest läbi. Juba uksel rammis kõrva raju tümakas. Noored tõmbasid laualt triipu. Söödi komme* ja imeti alki* – tüüpiline hängimine. Minulegi pakuti neid hüvesid, aga keeldusin viisakalt. Tsoon oli teinud minust täiskarsklase ja ma ei joonud isegi teed ega kohvi. Suhkrule ja rasvale ütlesin ei. Ma polnud huvitatud oma ninna mingi narkopasa tõmbamisest. Pidutsejat must ei saanudki ning lahkusin korterist sama kainena kui saabudes.
Nagu arvata võib, oli mul rahadega kitsas. Trehvasin üht vana tuttavat, kes rääkis huvitava loo. Ta elanud kokku tüdrukuga, kelle isa on rikas firmaomanik. Neil on Laagri kandis eramu. Tüdruku isal olevat kodus seif, kus hoitakse suurt summat sularaha.
„Vanatoil on sitaks palju klotsi,” seletas tuttav õhinal. „Vähemalt kolmsada tonni, olen ise näinud. Varastada sealt aga ei saa, sest keegi on alati kodus.”
„Okei,” tegin otsuse. „Pappi on hullult vaja. Näita, kus see maja asub, ja lähen toon papi ära.”
Sel ööl sõitsimegi Laagrisse, kus tuttav mulle koha kätte näitas. Tegu oli tavalise kahekorruselise eramuga nagu iga teinegi sel tänaval. Laenasin Täpparilt padruniteta gaasirevolvri ja lendasin hommikul peale. Maskeerisin end nokamütsi ja päikeseprillidega. Maja välisuks oli avatud ja hiilisin trepikotta. Sikutasin parajasti kummikindaid kätte (välismaa filmide mõju), kui siseuks ootamatult lahti tõmmati ning lävel seisis umbes minuvanune tšikk*. Vaatasime temaga tõtt, täiesti sürr hetk! Tüdruk heitis mu kummikinnastele vaid pilgu, seejärel jooksis kisendades trepist üles. Haarasin gaasika ja järgnesin talle. Tüdruk jooksis kellegi riietuva tüübi käte vahele. Olin segaduses, sest tuttav polnud mulle temast sõnagi lausunud. Ohvrid kõõritasid hirmunult revolvri poole: „Palun ära tapa meid!”
Mul hakkas kuidagi häbi ja rahustasin neid: „Sorri tülitamise pärast. Mitte keegi ei hakka kedagi tapma, ärge ainult kisendage nii hullult, võtke vabalt.”
Jalutasin toad seifi otsides läbi, kuid ei leidnud midagi.
„Kus seif on?”
„Mis seif?” küsis tüüp nõutult, „meil pole mingit seifi!”
Kõhus läks jahedaks – kas tõesti olin midagi segi ajanud ja majaga eksinud?! Piilusin läbi kardinate. Kurat võtaks! Nüüd tundus tõepoolest, et kõrvalmaja nägi palju rohkem otsitava moodi välja, aga võib-olla ka mitte. Kas oli võimalik, et olin kogunisti tänavaga mööda pannud?
Ma ei suutnud keskenduda. Sidusin tüübi käed juhtmega kinni, et pisut mõelda. Leidsin peeglilaualt mõned kuldehted ja toppisin need vana harjumuse kohaselt taskusse. Vajusin hetkeks diivanile puhkama. Oleksin võinud ka kohe lahkuda, aga maja tundus hubane. Vaatasin seal muusikavideoid ja silitasin kassi. Meil tsoonis ju Vivat ei olnud.
„Mõtle, kus ikka inimestel veab,” käis peast läbi. Elavad luksuses ja mingeid probleeme pole.
Hiljem lugesin ajalehest, et tegemist olnud loomaarmastajast röövliga. See oli neile inimestele kindlasti traumeeriv kogemus. Vabandan tagantjärele! Mitte keegi siin ilmas ei tee midagi valesti, kui arvestada tema maailmamudelit ja seda, kuidas teda kasvatati või kasvatamata jäeti.
Olukorra iroonia seisnes mulle täiesti märkamatuks jäänud pisikeses, kuid kriitilise tähtsusega detailis. Minu saabudes rääkis tüdruk koridoris raadiotelefoni vahendusel juttu sõbrantsi Mariga. Ukse juures liikumist kuuldes jättis tüdruk telefoni lauale, kuid kõnet ei katkestanud. Mari kuulis järgnenud karjumist pealt ja kutsus sündmuspaigale mendid. Kuna maja asetses Saue ja Laagri piiril, siis läksid eri piirkondade mendid vaidlema, kes neist peaks reageerima. Segadus võttis tohutult aega, ent lõpuks saadeti Sauelt patrull välja. Mendid hiilisid hiirvaikselt majja ja asi lõppes minu jaoks kurvalt. Mu otsaette ilmus püstolitoru, klõpsatasid käerauad ja kõige tipuks maandusin pea ees vastu põrandat. Kabuum! Sellele järgnesid kaks litakat saapaga pähe. Mitte et ma poleks seda ära teeninud, aga isegi mina, kurjategija, ei löö kaitsetut inimest.
Peagi istusin Saue mentlas uurija kabinetis. Uurija küsis esimese asjana mu isikuandmeid.
„Martin Aus!” vastasin kindlalt.
Aus oli üks tuttav sarnase näolapiga jorss, kelle andmed olin ettenägelikult pähe õppinud. Ei tea kunagi, millal võõrast identiteeti võib vaja minna. Andsin uurijale Ausa sünniaasta ja aadressi ning nimetasin ka tema vanemate nimed. Palusin, et vanematele libastumisest ei teatataks. Ütlesin, et ema on infarktiohus ja isa kaugsõidujuht. Aus, Martin polnud varem kriminaalkorras karistatud ja lootsin selle manöövri abil vabadusse pääseda. Uurija uskus igat mu sõna, ainult imestas, miks varem karistamata korralik ehitustööline järsku röövimiskatselt maha võeti. Ta luges ette röövimisparagrahvi ja karistused, et mind hirmutada: „Karistus röövimise eest on meil Eestis vahemikus kuuest kaheteistkümneni!”
Uurija viibutas ähvardavalt sõrme: „Näed nüüd, Martin-poiss. Oled ikka paraja pasa sisse sattunud.”
„Oh sa raisk!” oigasin. „Kaksteist aastat? See on ju ilgelt pikk aeg!”
Manasin hirmunud näo ja ohkasin kurvalt, kuigi teadsin seda kõike isegi. Ma ei saanud ju välja näidata, et olen kinni istunud.
„Jajah, Aus,” rääkis uurija. „Noored poisid pannakse tsoonis sokke pesema. Seal sinu telliskividega üles aetud lihased juba rolli ei mängi!”
„P-p-päris t-tõsiselt või,” kokutasin. „Oi, ärge tsooni küll saatke, ma enam ei tee!”
Teesklesin depressiooni. Üritasin isegi nutma hakata, aga ei suutnud ühtegi pisarat esile manada. Uurija vormistas paberid ja lubas, et kui kohtunik vastu ei ole, siis pääsen sanktsioonikohtust vabaks. Pärastlõunal kihutasingi uurija autos linnakohtusse. Kohtunikuproua lappas uurija toodud pabereid.
„Aus! Tänage õnne, et olete varem karistamata isik. Väljastan teile vaid kümnepäevase sanktsiooni. Saate oma kurja teo üle arestimajas järele mõtelda ja siis pääsete kuni kohtuni allkirja vastu vabadusse.”
„Tänud, austatud kohtunik!”