2010. aastal trükist tulnud ajaloolaste Raimo ja Risto Pullati raamat „Viinameri: salapiiritusevedu Läänemerel kahe sõja vahel“ kirjeldab detailselt, miks algas ohjeldamatu piirituse vedu Soome ja Rootsi, samas näitab selle äri suurimaid magnaate (kuningaid ja krahve) ning kirjelgab ka lahinguid, mida peeti Eesti piirivalve (toonase Rannavalve Side- ja Päästejaamade Valitsuse rannavalve osakonna) ja salakauplejate vahel. 1994. aastal valmis Hardi Volmeri lavastaja käe all ka samateemaline film „Tulivesi“.

Viinakeeld algatas kontrabandiveo

Lisaks Venemaa turu ära kukkumisele andis lõpliku tõuke salapiirituse veoks Läänemerel nii Eesti kui ka Soome karskuspoliitika ja täielik viinakeeld mõlemas riigis. Viina aga toodeti ning millegi keelamisel leidub alati ju neid, kes kontrabandiga rikastuda soovivad.

1919. aasta alguses andis sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner korralduse registreerida riigi alkoholivarud. Ühe eraisiku omanduses võis olla viis liitrit veine, kolm liitrit kerget alkoholi ehk likööre ning liiter põletatud viina. Ülejäänud alkoholi võttis riik ära. Restoranides oli alkoholi müük keelatud ja klientidel ei tohtinud olla kaasas oma alkohoolseid jooke. Tallinna linn kehtestas viinamonopoli ja jälgis rangelt selle täitmist.

Peab teadma, et Soome oli 19. sajandi esimesel poolel Euroopas suurim alkoholitarbija. Soome tänapäeva alkoholipoliitika uurijate arvates on soomlaste rohke joomise üks peapõhjus raske ajalugu. Energilise karskustöö ja koduviina valmistamise keelu (1865) tulemusena muutus ta aga karskeimaks maaks. 19. sajandi lõpul kehtestati Soomes nn kohalik keeluõigus: maal suleti kõik alkoholimüügi kohad, linnades seati viina müügil sisse erisüsteem. Ent ometi levis alkoholism taas.

Läänemeremaades salapiirituseveoga tegelenud isikud investeerisid oma kasumi peamiselt laevadesse ja kiirpaatidesse, kinnisvarasse ning tööstusse ja kaubandusse, ebaseaduslikust tegevusest saadud raha võimaldas ära osta kohaliku võimu esindajaid. Kui vaadata näiteks vanu rannaalade fotosid Kunda ja Karepa kandist 1920date alguses, paistavad randadel vaid äbarikud kalurionnid ja kuivavad võrgud. Kümme aastat hiljem ehk 1930datel, tehtud fotodel on Eesti Põhjarannik palistatud juba kahe- ja kolmekordsetest villadest – kohalikud viinavedajad elasid tolleks ajaks juba vägagi soliidselt.

Karistused kontrabandiveo eest olid aga üsna karmid. Rahatrahv võis ulatuda miljonitesse. Ühel juhul tuli salakauplejal maksta trahvi neli miljonit marka. Enamasti karistati piiritusevedajaid rannapiirkonnast välja saatmisega - nad ei tohtinud enam näiteks Tallinnas ja Viimsis elada.

Salapiirituse veo „kuningad“ ja „krahvid“

Eesti-Soome salapiirituseveo “kuningriigis” oli mitu kuulsat “kuningat”, lisaks veel “keisreid”, “hertsogeid” ja “krahve”. Neist ja nende tegudest jutustavad vähesed veel elus olevad piiritusevedajad legende. Ludvig Anteploni väitel ühinesid 1930. aastate keskel Eesti piirituse-emalaevade peremehed ja nende “kompaniid” “trustiks”. Küllap oli jõutud veendumusele, et ühenduses on jõud. Ainult üksikud paatkonnad ei liitunud kellegagi. “Trusti” juhiks oli 5. detsembril 1902 Viiburis sündinud meremees ja salapiiritusevedaja Arnold Eerik - energiline ja haritud, 182 cm pikkune pruunide silmade ja juustega atleetlik mees. Ta olevat olnud abivalmis mees, kuid äris halastamatu ja riskijulge. Eerik oli hästi tuntud nii kodu- kui ka välismaal, ka oli tal häid sidemeid välismaal ja kõrgete riigimeeste seas.

“Trustil” oli 30-40 osanikku Tallinnast Narvani ning 11 laeva. “Trusti” kontor asus Viinistul, kus töötasid raamatupidaja ja sidemees, kes dešifreeris radiogrammid. Eeriku kontoril raadiosidevahendeid ei olnud, seetõttu kasutati sidepaati. Ludvig Anteplon asus selles paadis tööle motoristina. Paadi juhiks oli Suurpea Jaaku Linkvist (hüüdnimi Naljakas), kelle vanemad vennad olid piirituselaevade omanikud. Motorist sai kuus 120 krooni, prii toidu ja tubaka ning vahel ka kanget kraami.

Sidepaat pidi viima ka meestele süüa ja posti ning vedama piirituselaevadele vahetusmehi. Mõnikord käidi ka Soomes. Kord toodi Helsingist raadiotelefon aurik Atlantiale. Selle laeva kapten oli inglane, kes kinkinud raadiotelefoni kohaletoomise eest 10 pudelit viskit. Piirituse eest saadud “trusti” raha hoiti kahekordses mustas kummikotis. Kord toonud nad mootorpaadilt Maris ära kolme päeva kassa, mis olevat olnud 3 500 000 Soome marka (kõik arveldused tehti Soome rahas).

Arhiivimaterjalides ja mälestustes räägitakse veel ühest piiritusekuningast – “Kolga krahvist” Eduard Krönströmist, kes oli pärit Kolga-Aablast Kalda talust. Kooliharidust oli ta saanud ainult kolm aastat. Alustanud väikese paadiga, oli ta mõne aja pärast laevade ja majade omanik. Kokkuhoidliku ja hea mäluga mehena loobus ta varakult salakaubaketis vahelüliks olemisest ning hakkas ise tulivett üles ostma. Tallinnast rongiga oma esimest Danzigi-reisi alustades oli tal kaasas kohver Saksa rahaga ja ta teadis ainult kahte saksakeelset sõna: zwei Mark, mis oli tollal ühe piirituseliitri hulgihind.

Krönström sai 23. juulil 1932 Viljandi lähedal autoõnnetuses surma. Tal olevat olnud autos suurem summa raha, mis olevat tuule käes laiali lennanud ja lapsed olevat seda korjanud. Tema surmakuulutus ilmus koguni Päevalehe esiküljel. Piiritusekuninga matusel oli olnud enamik kolme ümberkaudse küla elanikke, leinarongis olnud mitusada inimest ning ka Kalda talus peielauas oli istunud 150 inimest. Inimesi oli tulnud ka kaugemalt Krönströmiga hüvasti jätma, näiteks Tallinnast oli tulnud umbes 40 inimest kahe autobussiga. Krönströmi vara hinnati kuni 4 miljonile kroonile.

Äraostetud ajakirjandus

Ametnike kõrval osteti ära ka ajakirjanikke, et ilmuksid pistiseandjale soodsad kirjatükid. Nii süüdistas Päevaleht poliitilist politseid ja piirivalvet ülekuulamistel lubamatute võtete kasutamises ja võimupiiride ületamises.

Piirivalve Tallinna jaoskonna ülem kapten R. Rehe kirjutises toimetusele on muu hulgas öeldud, et Hullami kapteni (artiklis “endise tüürimehe”) P. Onno ülekuulamisel Paldiskis 12. oktoobril 1931 oli mees öelnud (ülekuulamine toimus tunnistaja juuresolekul): “Mina kuulsin, kui Krönström lubas ajalehemeestele tasu maksta. Ta lubas maksa (“Päevalehe” ajakirjanikele) Lõvile ja Jalakale. Tasu saatis minu naisega Krönström ära.” Päevaleht vaidles sellisele väitele raevukalt vastu, “tsiteerides” asju, mida Onno ülekuulamise protokollis polnud.

Kirjatüki kokkukirjutamisel on kasutatud Raimo ja Rissto Pullati raamatut „Viinameri: salapiiritusevedu Läänemerel kahe sõja vahel“.

------------------------------------------
Ettevaatust! Viin on alkohol ning alkohol on kahjulik meie tervisele!