PUBLIKU TELEHUNT: Savisaare passioon ehk Kuldvaarikate sadu vääriv sooritus

Kuna Publiku Telehunt evib lisaks telehuvile ka teatavat poliitikasoont, küttis "Savisaare protsessi" nime kandev ja Edgar Savisaare isikukultusest kantud teleseriaali valmimine kirgi juba ammu enne selle reaalset sündi. Kas tõesti jätkub kellelgi säärast jultumust? Kui palju see kõik maksab? Kes on need näitlejad, kes kaasa löövad? Need ja veel kümned teised küsimused keerlesid Telehundi peas, kuniks...sai selgeks, millega tegu.

Kui esimesed minutid kulgesid malbe ja mõtliku sissejuhatuse tähe all, avastas Telehunt ent mõttelt, et seda asja on tehtud ikka väga korralikult — pildikeel oli äärmiselt ilus, helindamine oskuslik, eetrigraafika maitsekas ja isegi väike põnevusemoment asjale lisatud. Oli küll ka Savisaart, ent oma ilusa puhta valge kampsuni, kahvatu jume ja kogu maailma valu peegeldavate silmadega suutis ta äratada isegi teatavat kaastunnet. Oleks asi nii jätkunud, oleks tõttöelda isegi käed kokku pannud ja nii vanale poliitveteranile kavaluse eest väikese aplausi kinkinud. Kahjuks või õnneks ei jätkunud üllatavalt meeldivat esmamuljet kauaks.

Kohe, kui mängu tulid liialdatult ebaviisakad ja ülbed kapo töötajad, äärmiselt juhm prokurör, ebaõiglane kohtunik ja müüdavad ajakirjanikud, sai selgeks, millega tegu. Must-valge universum, täpselt nii nagu Keskerakond Edgar Savisaare käe all maailma alati on kujutada püüdnud. Head vs halvad, Savisaar vs Eesti poliitikud... Milleks üllitada sellist halbadest sooritustest kubisevat ja teadlikult liig-teatraalset ekraniseeringut sündmustest, mis peaksid talle tooma juurde neid, kes usuvad tema versiooni? Kas see pole mitte iseendale jalga tulistamine (tahtmatu sõnamäng)?

Lõpumärkus: ainsaks kestvalt meeldivaks momendiks jäi Paul Laasiku mõtlikud jalutuskäigud, mis tõid meelde vana vene teleseriaali "Семнадцать мгновений весны" ehk "17 kevadist hetke".

Loe ka Publiku Savisaare-blogi:

false