Pärast ohtralt eelpromo pälvinud ja siiani paksu pahandust tekitavat Veet Mano lugu valdas Telehunti sügav pettumus ning pärast punnitatud ständerite ja hakitud intervjuujuppide vaatamist soovitas ta Lustil jäädagi Õhtulehe blogi ja TV3 uudisreportaažide juurde. Veelgi enam, autorisaateks tundus seda puudlikult üles ehitatud teleteost veidi palju nimetada ja väga häirivalt mõjusid ka vahetekstide sisselugeja lapsik hääl ja eksalteeritud olek. Kõik see on nüüd ära parandatud ning teksti loeb TV3 programmidirektor Urmas Eero Liiv ise! Ühtlasi on Katrin muutunud tunduvalt ladusamaks ja enesekindlamaks ka vaataja poole pöördumistes.

Saates tiriti sedapuhku avalikkuse ette petis Toomas Tamm, kes oma poja kunagise vähihaiguse arvelt siiani pahaaimamatutelt ja heasüdamlikelt inimestelt raha sisse kasseerib ning saate autori töövõiduks võib kindlasti lugeda ka esiteks intervjuud süüdistatava enda kui ka muidu äärmiselt vastumeelselt kaamera ette ilmuva näitleja Märt Avandiga, kes, olles ka ise vähile lapse kaotanud, selgitas saatele antud pikas intervjuus annetamise põhimõtteid ja sellega kaasnevaid murekohti.

Mis mõjus aga eriti vahvalt ja värskendavalt, oli saate lõpuossa sattunud hoogne lugu kahest Nigeeria noormehest, kes Euroakadeemias õpivad ja Rimi kauplusi koristavad — nagu kaks printsi Zamundast (samanimelise filmi järgi), sest neid ootab tegelikult kodumaal suur küllus ning põhjus lihttöö tegemiseks üksnes see, et ei peeta vajalikuks iga asja tarvis vanematelt raha küsida. Loomulikult ei maksa kõike sinisilmselt uskuda, ent silmi avav lugu oli see ometigi — ehk ei maksa vaadata ülevalt alla neile, kes suures kaupluses leemekulpi ja pesukäsna liigutavad ning prügikotti tassivad. Eriti, kui nad on teisest rahvusest ja rassist…