Saade tõi tänuväärselt taas ekraanile Krista Lensini, keda oleme juba harjunud nägema soojade ja südamlike telesaadete (“Üksikvanem otsib kaaslast”, “Sind otsides”) juhina. Tuleb tõdeda, et tegu on haruldaselt sümpaatse telenäoga, kel on võime televaatajat emotsionaalselt haarata.

Lensini toredalt haldjalik olek, kus ta kord justkui nähtaval ja kord nähtamatult loo tegelaste elude ja tegemistega haakub, mõjus ekraanil uudselt ja läbimõeldult. Esimese loo tegevus oli viidud aastasse 1994 ning ka kogu stilistika ja valitud muusika mängis saates ajastutruudusele kaasa, mida oli tore jälgida. Näitlejate valik jäi juba telest tuttavate tegijate ringi ning üllatusi ei pakkunud.

Nagu Krista saate alguses märgib, siis on päriselu sageli uskumatum kui väljamõeldis ning plaanib seda oma “Krista lugudega” ka tõestada. Otsustades esimese loo järgi, kus truudusetu mehe kõrvalehüppe toob päevavalgele Estonia hukk, võiks otsustada, et nii tõepoolest on — lugu lõppes tõepoolest pöörase puändiga, just nagu lubatud.

Mis aga sedasorti saadete puhul, kus n-ö Eesti inimeste juhtumisi taaslavastavad näitlejad (“Suletud uste taga”, “Saladused”), alati küsimuseks jääb, on — kas pole siiski mitte tegu peene tõelufantaasia, linnalegendi vürtsitamise, anekdoodi või otsejoones väljamõeldud looga? On ju ka stsenarist Birk Rohelennu (“Padjaklubi”, “Nurjatud tüdrukud”) “leivanumbriks” lennukas ja julge sulg veidrate ja koomiliste situatsioonide loomisel.

Vaataja tahaks teletegijaid ju uskuda, ent lugu on ehtne lõpuks ikkagi alles siis, kui seda räägib inimene, kes oli ise selle keskmes ehk jutt tuleb otse n-ö hobune suust, nagu inglastele meeldib öelda. Oli see nüüd päris lugu või ikkagi vimkaga Krista lugu, jääb igaühe enda otsustada ja uskuda.