Kuidas tuli mõte teha satiiriline lavastus tänapäeva peresuhetest?

See mõte tuli lausa ilmutuslikult. See oli nii kolm aastat tagasi. Olime pundi kirjanikega Horvaatias ühel kirjandusfestivalil. Käisime päeval linnas ringi ja ma tundsin, et tahaks minna hotelli ja magada, teha sellise lõunauinaku. Nii tegingi. See oli just see hetk, kui Horvaatia oli otsustanud, et paneb piirid pagulastulva ees kinni. Ja korraga heliseb mu telefon, ma ärkan unest, helistab Jan Kaus, kes tahab teada, kas tema ID-kaart on hotellis ja siis vabandab, et ta mu üles ajas. Jan on üldse kõige viisakam inimene, aga mina ütlen talle, et väga hea, et sa mu üles ajasid, sest nägin just äsja sellist unenägu, et hakkan kohe novelli kirjutama. Ühesõnaga nägin unes, et olin seal Horvaatias festivalil ja mulle kui kirjanikule oli määratud auhind, milleks oli üks pagulasnaine. Ja sellest sai üks jutt, mis on ühe meesnäitleja seletuskiri oma naisele, miks ta on koju saabunud ühe teise naisega. Ja sellest tekkiski mul mõte segada kokku midagi, mis oleks ühelt poolt isiklik ja intiimne ning teisalt midagi globaalset ja hoomamatut. Sest mulle tundub, et selliste suurte probleemide ees nagu kliimamuutus, pagulasränne, Põhja-Korea jne oleme me võimetud. Tekib küll ahastus, mõtled, mida saaks teha, midagi tahaks ju teha! Ja siis proovid teha midagi kergemat ja ajad oma naisega hoopis juttu, aga isegi nii lihtne asi nagu oma lähedase inimesega rääkimine tundub vahel, nagu räägiksid Kim Chŏng-uniga.

Millest "Furby tagasitulek" sinu enda jaoks räägib?

Eks see sellest räägibki, et me soovime kogu aeg justkui ree peal püsida, teiste inimeste ja ka enda silmis adekvaatsed näida, aga see on jube raske, sest midagi alati segab: tunded, suhted, mingid põhimõtted ja siis veel see maailmavaade, maitse. Ning kuigi oleks palju lihtsam endasse sulguda ja alla anda, istuda üksi trussikute väel oma toas ja olla kõige targem inimene maailmas, siis minu jaoks on oluline näidata inimest kangelasena, a la Rambona, kes võitleb ja proovib teiste inimestega kontakti saada, ükskõik kui raske või naeruväärne see ka ei ole.

Kes võiksid seda lavastust vaatama tulla?

Sihtgrupp on väga selge. Need on keskealised lastega pered, aga seejuures tulla kindlasti ilma lasteta! Tean üht juhtumit, kui laps oli lavastust vaatamas ning pärast oli ta vihane ja solvunud.

Sinu jaoks on väga oluline üksinduse temaatika ja ka mänguasi Furby saab lõpuks seltsiliseks üksikule inimesele. Miks see teema sulle huvi pakub?

Ju siis on. Selle Furbyga ongi see asi, et kui inimesed, kes proovivad teineteisega kontakti saada, on selles ühel või teisel moel ebaõnnestunud, siis on vähemasti Furby. Tema on tore loom – kui patareid on täis, siis ta silmad säravad, küsib entusiastlikult, kuidas sul läheb, teeb naljakaid hääli. Selles suhtluses pole mingeid ebakõlasid, etteheiteid, negatiivsust. Houellebecqi raamatus “Kaart ja territoorium” on olukord, kus üks kunstnik on kogu maailmast nii võõrdunud, et ainus, kes temaga veel räägib, on tema katkine tilkuv veeboiler. Mulle tundub see ääretult lohutu ja ma mõtlesin pakkuda alternatiivi, et inimesel meie lavastuses oleks vähemasti Furby, kes räägib.

Millist kirjandust ise loed ja millist teatrit naudid?

Sellist, mis poleks tühi ega tühine.

Kas pead ka uue lavastuse tegemise plaane või keskendud praegu kirjutamisele? Mis on valmimas?

Hetkel kirjutan ma selliseid väga lühikesi lookesi enda rõõmuks. Ma kirjutasin mitu aastat romaani “Neverland”, ja see oli ikka raske töö, nüüd on nii hea lihtsalt mingeid kribalaid kirjutada.

“Furby tagasituleku” järgmised etendused 16. ja 17. oktoobril Vabal Laval.

Jaga
Kommentaarid