Lavastaja Andri Luup: valge mees on end ammendanud



Lavastaja Andri Luup: valge mees on end ammendanud
Foto: Herkki Merila

Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendub 4. novembril Andri Luubi lavastus "(Teisitimõtleja)", mille peaosas mängib Ivo Uukkivi endist punkarit, keda ajab uus tõejärgne maailm tõelisse segadusse. Selle tagajärjel jookseb ta sõna otseses mõttes peaga vastu seina. Publik küsis lavastaja Andri Luubilt mõned küsimused.

Kust tuli idee teha lavastus endisest punkarist ja tema minekust viharavile?

Ma täpselt ei mäleta, aga arvan, et punkari idee tuli ikka Ivo (Uukkivi – toim) pealt. Meil oli ammu mõte midagi koos teha. Aga siis, kui hakkasin pungi peale mõtlema, siis tundus, et mida üldse kaasajal mässuga teha, kuhu see suunata või kanaliseerida? Kõik on üks pudru ja kapsad, kõik on üldine ja oled üldiselt kõige vastu. Ei olegi enam üks kõigi ja kõik ühe eest. Palju küsimusi tekib – võidelda vabaduse eest, aga millise või kelle vabaduse eest? Mis aadete või mis vaadete? Ja siis on mõnus selle kõige üle koos naerda ja lõbusamaks juba lähebki. Asetada see kõik viharavi tingimustesse ja mõista, et päris sürr tekib kokku. Personaalne viha on parem alla suruda iga hinnaga, aga ühiskondlik vihatekitamine on lubatud ja poliitika äriga käsikäes võivad massilisi konflikte suunata ja esile kutsuda nii, kuis vähegi tahavad.

Miks endine punkar peaga vastu seina jookseb?

No tal on sein ees ja tema on leppimatu loomuga … Püüab iga hinna eest aru saada, läbi tungida, minna sealt, kus teed ei ole. Vägisi iseendani jõuda, maailmani tungida. Niinimetatud kujundlik keel, mis iseloomustab paljude inimeste sisemist ängi või tunnet, et tahaks seina lõhkuda ning maailmast ja iseendast aru saada, aga see maailm, va kera, muudkui tiirleb ja seda sünkroonset sammu on keeruline leida. Rokimees ei tea, kas lüüa trumm lõhki või hoopis kidra ja siis lööb kogemata mõlemad.

Mis teemad sind ühiskonnas praegu kõnetavad?

Mind ühiskonnas kõnetab peaaegu kõik … Mul hakkas ühiskonnast tegelikult paha vahepeal. Ma näen, et eri leerid elavad eri alustel. Ja see tuleb vast sellest, et globaalses ühiskonnas ei ela me ühes ruumis, meil on korraga kõik ruumid lahti. Meil on erinevad eetikakoodeksid ees, üks lähtub "hammas hamba – küla koerale” kättemaksukoodeksist; üks ajab mingit aumõrva ajastut taga; ühel on suhteline kõik – kord võib nii, siis teisiti; ühed püüavad teha teistele nii, nagu nad endale tahaksid ning ühed on ise jumalaks hakanud ja tirivad teisi kogu aeg “ülemkohtu" ette. Ja kõik see kokku on nihuke kakofoonia, et igaüks peaks ise vaatama, kuidas üldse poest kaerahelbed kätte saaks, nii et kellelegi jalgu ei jää.
Ma lugesin hiljuti kadunud indiaanipealike tsitaate ja sain aru, et valge mees on end ammendanud. Ta on terve meie planeedi skalpeerinud, ja viskab silma juba teistele taevakehadele. Aga ma püüdsin selle pungi niimoodi näitemängu valada, et inimesed ka naerda saaksid, muidu jäävad inimesed haigeks, kui naerda ka enam ei tohi. Ja loodetavasti läbi naeru on kildhaaval võimalik see "valge mees” kuidagi tasapisi lunastada.

Öeldakse, et elame tõejärgsel ajastul. Mida see sinu jaoks tähendab?

Mina ei ütleks otseselt, et elame tõejärgsel ajastul, sest seda pole minu jaoks olemas. Küll aga kehtib kirjutamata reegel, et väikene vale on lubatud. See omakorda tähendab, et vorm valitseb tegeliku sisu üle. Aga idablokkarina olen ma alati sisu pidanud vormist tähtsamaks. Vähemalt nende kattuvust, sünkrooni. Et kui sa väliselt kavatsed olla naerusuine, siis sa sees ka vihast ei vahuta, vaid püüad ikka natuke kildu rebida. Mitte nii, et kui kuri pole popp, siis oled kuri küll, aga käitud nagu Muri. Lööd nurru tankirusikas taskus. Väline tõlgendus tundub kaasajal üldse kuidagi tähtsam. Tõlgendus ajaloost on tähtsam ajaloost. Tõlgendus kunstist tähtsam kui kunst. Tõlgendus abielust tähtsam kui abielu. Tõlgendus seadustest tähtsam kui seadus. Tõlgendus eetikast tähtsam kui eetika. Kõlab nagu uus juuraajastu pigem. Need kõik on tegelikku vabadust ja ka tõlgendusvabadust piiravad nähtused. Vangistuse instrumendid ja vabaduse vastandid.

Mis sul veel loomingulises plaanis käsil on?

Mul on käsil mitu asja. Varsti tuleb Pärnus üks tükk välja, siis saab meil Theatrumil oma maja Vene tänaval valmis, sinna tahaks midagi kirjutada. Otsin aga tasapisi uusi lugusid ja õnneks meie aeg on ainese poolest väga rikas. Looming aitab paremini aru saada laiast ilmast, ja kui hästi läheb, siis teistes ka mõne küsimuse tekitada.

"(Teisitimõtleja)" autor ja lavastaja on Andri Luup, kunstnik Arthur Arula, produtsent Ere Naat, näitlejad Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), Mari Abel või Laura Peterson, Eliann Tulve ja Chris McCarthy. Produktsioon Vaba Lava.

Etendused toimuvad 4., 6., 8., 10. novembril ning 9. ja 10. detsembril. Pileteid saab Piletilevist.
NB! Etendused toimuvad Eesti Tantsuagentuuri saalis, aadressil Hobujaama 12.

www.vabalava.ee