Jaak Kilmi ja Kiur Aarma oma lavastusest “Enne meid oli veeuputus”: Õismäe on naljakas ja jabur koht



Jaak Kilmi ja Kiur Aarma oma lavastusest “Enne meid oli veeuputus”: Õismäe on naljakas ja jabur koht
Foto: Indrek Rammus (NUKU)

„Enne meid oli veeuputus” on Jaak Kilmi ja Kiur Aarma debüütlavastus 1980. aastatest EV100 teatrisarjas „Sajandi lugu”, mida mängitakse Vaba Lava teatrikeskuses. Lavastus viib meid Õismäele, kus läbi kolme toonase lapse silmade jutustatakse ära nii soojaveetorust tekkinud veeuputuse lugu kui ka 80ndate aastate Eesti ajalugu. Uurisime lavastajatelt, kuidas idee sündis ja mis seisab väljendi “eepiline kommunaaldraama” taga.

Kuidas te kohtusite ja otsustasite hakata koostööd tegema?

J: See oli tegelikult mitu aastat enne seda, kui hakkasime koos filmi tegema. Meie kohtumine toimus telemaja kohvikus, kus Kiur ütles, et aeg oleks teha film meie lapsepõlve Soome televisioonist. Mul oli jube kiire aeg, ütlesin, et mõte on tore, aga peaks leidma mingi võtme, mismoodi seda teha. Ja sellest möödus veel hästi mitu aastat, mil see mõte oli valdavalt Kiuri peas; mina sellele siis ei mõelnud. Mulle tundus, et päris raske oleks teha filmi lapsepõlve Soome televisioonist 2000ndate lõpus.

Kui Kiur selle mõtte uuesti üles soojendas, hakkasime otsima viisi, kuidas sellest Soome televisioonist rääkida … Kuna olime mõlemad Õismäe poisid, mõlemad kasvanud üles Soome televisiooniga Õismäel, siis see meie koostööle alguse pani. Ühine lapsepõlv.

Mis oli lavastuse „Enne meid oli veeuputus” inspiratsiooniallikaks?

J: Ikka seesama meie Õismäe lapsepõlv. Kuidas lapsed, kes on avatud uutele asjadele, kohanevad uue ajaga. Ja kohanevad valutumalt ja kiiremini kui paljud täiskasvanud. Hakkasime otsima 1980ndate lõpu edulugusid, Andrise võtsime ka kampa, kuna tema oli just toimetanud raamatu 1990ndatest. Otsisime eduretsepte, kooperatiivide ajalugu põhimõtteliselt. Eestlaste rikastumise lugu ja nutikuse lugu. Võttis oma pool aastat aega, enne kui tekkis mõte, et võiks need inimesed paigutada ühte majja, Õismäele elama. Tegelikult ei olnud „Veeuputuse” alguspunktiks üldse see Õismäe 10 maja. Aga see tekkis sinna, kuna me ei oska 1980ndaid mõtestada ilma Õismäeta. Õismäe on nii naljakas ja jabur koht. Kui võtta tegevuskohaks Õismäe, ongi minu jaoks kohe komöödia. Selleks polegi muud vaja, kui ütelda laval „Väike-Õismäe” ja minu jaoks on see kohe naljakas.

K: Plaan sai alguse umbes nii, et mõtlesime, et võiks teha niisuguse filmiloo, mille materjal on dokumentaalne ja sisu fiktiivne. Hüpitasime seda filmilugu siia ja sinna kõiksugu valikukomisjonide ette nii dokumentalistika- kui ka mängufilmižanris. Ja ta tegi jube häid tulemusi – jõudis alati hõbemedalile. Need olid kõik sellised konkursid, kus edasi läks ainult üks, esimene medalist. Ühel hetkel jäi see idee meile jälle pihku ja lugedes teatrikonkursist tekkis plaan või äkkmõte, et äkki teeks sellest alusmaterjalist hoopis teatritüki. Ja nii läkski.

Milline oli lapsepõlv Õismäel?

K: Ütleme, et olen elanud Õismäel. Minu Õismäe-aastaid oli 12. Pärit on sealt raske olla, sest see maja, kus mina alates kolmandast eluaastast elasin, on täpselt kolm aastat vanem kui ma ise. Majas sees oli lapsepõlv kindlasti parim võimalikest, mida vanemad said vastavalt oludele anda. Aga eks see oli koos kõigi keerukustega, mis bolševistliku režiimi tingimustes osaks said. Isiklikus plaanis ilmselt olin enam-vähem õnnelik. Ma olin ka suhteliselt kapseldunud tegelane. Kui palju sai Nõukogude Eestis üldse õnnelikku lapsepõlve olla?

Mul oli terve lapsepõlve jooksul oma tuba, mis oli toona justkui mingi suur luksus. Mänguväljakuks oli igavesti ehitatava Õismäe uusosa kohaletoodud materjalid, millest iialgi ehitama ei hakatud. Maja taga niidu peal oli kuhi paneele – need olid seal umbes 15 aastat, siis vist lõpuks viidi minema.
Kui Nõukogude Liit kokku kukkus, kolisimegi Õismäelt ära. Praegu on need kohad tundmatuseni muutunud, sõitsin autoga sealt läbi. Kus varem olid tühermaad, on nüüd asfaltteed ja isegi firmad on seal. Parandustöökojad ja moodsad kuubikujulised majakesed.

J: Minu lapsepõlv Õismäel oli väga sportlik. Ma arvasin, et Väike-Õismäe on kõige parem koht, kus elada. Toona oli seal väga palju lapsi ja nad olid kõik enam-vähem samas vanuses, kuna Õismäele kolisid suured hulgad tööealisi väikeste lastega inimesi. Nii et meil oli päris korralik jalgpallimeeskond kogu aeg hoovis. Ja seepärast oli minu õueperiood Õismäel sotsiaalselt hästi aktiivne. Toas käisin vaid söömas. Muidu mängisin jalgpalli. Arhitektid ei olnud planeerinud majade vahele ühtegi jalgpalliväljakut, küll olid seal aga mänguväljakud, mis kohandati jalgpalliväljakuteks. Ja kui seal jalgpallilahinguid peeti, ei julgenud ükski lapsevanem oma väikese titega sinna tulla. Tõsine andmine käis.

Ma tõesti uskusin, et kõige parem koht elamiseks on Väike-Õismäe. Ka mu vanemad veensid mind selles, et Õismäe on ideaalmagala. Ja kõige väärtuslikum lapsepõlv on just Õismäe-lapsepõlv. Nii ma arvasin.

Lavastuses on palju detaile ja informatsiooni 1980ndatest. Kuidas toimus materjali kogumine ja valimine?

K: Aus vastus on see, et seda on kogutud kõrvade vahele 38 aastat … See on fusioon loetud tekstidest, kuuldud juttudest, mälestustest, folkloorist ja nii edasi. Ja eks dialoogis teevad ajud omad valikud. Päris Oskar Looritsaks me ei käinud – et koputaks ustele ja küsiks dokumentaalseid lugusid.

J: Me tuletasime meelde inimesi, kelle kasvamist oleme ise kõrvalt näinud. Ja loomulikult oli meil abi vana hea Hardo Aasmäega kohtumisest, kes oli juba „Disko ja tuumasõja” ajal minu ja Kiuri asendamatu informaator. Mees, kes viis meid sellesse aega sisse. Ja rääkis, millised seaduspärad seda aega reguleerisid. Lapsena ei osanud neid näha. Me elasime majades, kus ei olnud suvi läbi sooja vett, aga me võtsime seda kui paratamatust. Siis onu Hardo rääkis, miks ei olnud sooja vett, miks torud lekkisid, miks ei tulnud torumehed, kui neid kutsuti … Meile tundus huvitav need lapsepõlve suured küsimused lahendada. Need olid justkui suuremad kui elu – nende üle ei pidanudki mõtisklema, sest nad lihtsalt olid. Tahtsime anda neile kommunaalsetele probleemidele filosoofilise mõõtme.

Mis tunne oli teha oma elu esimest teatrilavastust?

K: Üsna töine tunne oli. Ega see nüüd nii kohutavalt palju ei erine sellest keelest, mis on meie nii-öelda töökeel. Ja teataval määral lisab julgust see, et see lavastus on tõesti ühekordne projekt, me ei ole kumbki läinud teatrisse püsikohaga tööle. Ja meil on ka võimsad „langevarjud” liikuvate piltide näol – see materjal on meil enam-vähem kontrolli all ja teatriosa on sellega dialoogis. Inimnurga alt on kõik palju-palju suurem … Sest filmis, eriti dokkide puhul, on rahvahulk ju mingite aastate peale laiali hajutatud. Korraga on rohkem inimesi mängus. Aga midagi väga ootamatut teatris ei ole, kujutasime ju ette, mis saama hakkab.

J: Teatrilavastust on huvitav teha. Meil oli siin palju tehnilist, mis ei ole üldse vähem tähtis. Kõik need arhiivikaadrid ja videoekraanid, mis peavad jooksma … Filmis ei pea nii palju ajastama. On huvitav, mismoodi teater, siin ja praegu sündiv asi, astub dialoogi ajatuga. Ütleme nii, et see lavastus ikka ei ole puhas teater.

Olete nimetanud selle lavastuse eepiliseks kommunaaldraamaks – mis seisab nende sõnade taga?

K: Vajadus, põhimõtteliselt käsk mingi žanrimääratlus panna. Eks ta ole omamoodi oksüümoron nii nagu see lugugi – miksides globaalseid asju millegagi, mis on hästi pisike ja argine.

J: See väljend on samasugune kohatu ja naljakas nagu Väike-Õismäegi. Ei ole ju midagi tüütumat ega jaburamat kui kommunaalküsimused, millega peame paratamatult tegelema. Näiteks praegu elan ma juba ammu Nõmmel ja tegelen sellega, et pakendiauto, mis peaks tulema pakendeid ära vedama, ei saa teinekord tänavale sisse keerata, kuna teine auto seisab ees. Ja siis olen ma selle peale ärritunud, kuna pakendikotid on viimata. Kommunaalküsimused on tüütud, aga kui neile anda mingi elust suurem ja sakraalne mõõde, siis see nihestus töötab kuidagi tervendavalt ja jaburalt. Samamoodi nagu rääkida Õismäe tee 10 maja kaudu meie ajaloost.

Lavastus “Enne meid oli veeuputus” on Vaba Lava ja NUKU koostöölavastus 80ndatest aastatest teatrisarjas “Sajandi lugu”. “Enne meid oli veeuputust” mängitakse Vaba Lava teatrikeskuses 16., 17. mail ja 1., 2., 3. juunil kell 19.00 ning 4. ja 18. mail kell 12.00.

Autorid ja lavastajad: Jaak Kilmi, Kiur Aarma
Kunstnik: Liina Keevallik
Muusikajuht: Lydia Rahula
Dramaturgid: Piret Jaaks, Andris Feldmanis
Videokunstnik: Alyona Movko
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Koreograaf: Olga Privis
Filmikunstnik: Katrin Sipelgas
Operaator: Mait Mäekivi
Osades: NUKU teatri näitlejad Mihkel Tikerpalu, Anti Kobin ja Liivika Hanstin. Noored näitlejad Amanda-Hermiine Künnapas, Villem Roosa (NUKU noortestuudio), Keijo Norden (NUKU noortestuudio), Samuel Mooses Kaljuste või Robin Roosna, Eric Tohver või Villem Turk, Marleen Sandberg (Tallinna Balletikool) või Karoline Bart (Tallinna Balletikool) ning Angeline Ala või Amia Victoria Vohli (Kaie Kõrbi Balletistuudio õpilased). Kaasategev Tallinna Poistekoor.

Lisainfo: www.vabalava.ee.