Ansambel Micucu muusika- ja elumoto: pidage teistest lugu. Karma is a bitch, päriselt ka!

Ansambel Micucu, mis astub üles homme, 27.märtsil, kell 18.30 Kimomo linnalaval Jooks rattastuudios ja kell 20.45 Eesti Popsi showcase'il Kinos Sõprus, on duo, mis sündinud 3 või natukene rohkem aastat tagasi. Endi sõnul on bändiliikmed ellu jäänud nii heas kui halvas tänu tugevale sõprusele ning sellest on tekkinud ka nende muusika. Lisaks on tähtis roll täita pisikesel, aga väekal linnal nimega Rapla.

Millest ammutate inspiratsiooni ja kuidas meeldib teile muusikat kirjutada — koos, eraldi, looduses, kodus, kohvikus?

Meie jaoks on alati vajalik loominguline vabadus. Piirideta ja ennast mitte raamidesse surudes. Inspiratsooni saame kõikjalt meid ümbritsevast keskkonnast, inimestest, endi sisemaailmast ja palju loodusest. Kõige rohkem meeldib seda kõike kahekesi koos teha.

Muusikutena olete te ilmselt palju kuulanud ka teiste inimeste muusikat. Kui peaksite välja tooma 5 parimat albumit, mis iial tehtud, siis millised osutuksid valituks ja miks?

Mick: Kõike rohkem on mind mõjutanud soundide ja atmosfääride maailm. Seega valisin esimeseks Lowercase Noises “Migratory Pattern”. Teiseks Moondog “Moondog”, mis on üks ägedamaid plaate seitsmekümnendatest, mulle meeldib selle plaadi puhul kohalolek. Kolmandaks Chassol “Indiamore“ — Christophe Chassolil on võime võluda rääkiva tüdruku häälest, koguni ühest lausest välja terve lugu, mis räägib armastusest. Meeldib selle plaadi jutustus, videopilt, tervik. Neljandaks Bon Iver “Bon Iver”, kuna tänu sellele plaadile ma ärkasin. Miks? Ühtsus, ausus, energia, täiesti alasti olek. Bon Iver on minu loomingut ka mitut moodi mõjutanud. Viimaseks on Laura Mvula “Sing To The Moon”. Seda plaati ei saanud mainimata jätta.

Uku: Esiteks Guano Apes “Walking On A Thin Line”, kuna sellest plaadist sai kõik minu jaoks alguse. Olin siis 7 aastane ja see tundus kõik nii ehe ja võimas. See tundus tollel hetkel kõige õigem asi mu elus. Teiseks Põhjamaade Hirm “Maailma Südame Põhjast”, kuna mingis vanuses olin suur underground Eesti hiphopi fänn, oli mingisugune foorum ehh.ee vms. Hängisin päevad läbi seal, kuulasin mis teised tegid ja jagasin omi asju. See plaat andis muusikale teistsuguse tähenduse. Meeletult sisulised tekstid, väga mitmekülgsed instrumentaalid seda saatmas. Sain aru, et hip-hop ei ole ainult riietus ja attitude. Vaid see on siiras vajadus midagi ise teha, midagi luua, ning sellest alates olen samamoodi suhtunud enda muusika tegemisse. Mis sest, et hip-hopi produtsenti või räpparit minust ei saanud. Kolmandaks Jaga Jazzist “What We Must”, see oli järjekordne pauk selgest taevast. Ma ei olnud midagi sellist kuulnud. Nii suure täidlase saundi, peenelt lihvitud seadetega, otseselt kvalifikatseerumata ühtegi žanrisse, millised ilusad viisid. Peale seda on tegelikut Jaga Jazzist ja selle liikmetega seonduv olnud ilmselt üks mu suurimaid mõjutajaid. Nende kõik järgmised plaadid on mind igakord sõnatuks võtnud ja kedranud autos, pleieris, arvutis, mitmeid mitmeid kordi. Neljandaks Radiohead “Kid A”, kuna seal oli lugu “Idioteque” ja sellest sai kõik alguse. See andis mulle tunde, et ma tahan veel ja veel süveneda sellesse mida ma kuulen. Nendesse detailidesse, läbimõeldud rütmidele, riffid mis kestsid pikalt ja ei muutunud igavaks, kui meisterlikult on võimalik enda muusikat esitada ja salvestada. Tänagi veel, kui ma seda plaati kuulan ei hakka mul igav ja tahan aina rohkem. Viiendaks albumiks on Dahling “Dahling”, see oli üks esimesi kodumaiseid plaate, mis puudutas mind sügavalt ja tekitas usu muusikasse. Ma hakkasin uskuma neid ja nende tundeid. Ma tahtsin sama oskuslikult anda edasi seda mis mul on öelda. Seal on lugu nimega “Menthol” mis on isiklikult minu arvates siiani parim Eestis kirjutatud pop-lugu.

Teie muusika on üsna filmilik ja meeleolukas. Milline või millised film(id) suudaksid olemuselt edasi anda teie muusikat?

Mick: Nõustun, et meie muusika on filmilik ja kohati meeleolukas. Kõige meelepärasem oleks ehk loodus- ja dokumentaalfilmid. Arvan, et kui filmile muusikat kirjutada, siis peaks ilmselt aru saama, millist lugu film endas kannab ja milliseid emotsioone Sulle tekitab ja siis selle järgi luua.

Uku: Nõustun Mickuga. Kuna mulle aga meeldivad väljakutsed, siis ütleksin, et ükskõik millisele filmile. Kindlasti on raske öelda, et millisele filmile meie “Debut EP” lood sobiksid. Usun, et kõigepealt peaks olema ikkagi film, ning siis sellele juurde loodud muusika. Filmis ei ole põhirõhk muusikal, see on filmil endal. Muusika peab seda rikastama ja lisama värvi edasi antavatele emotsioonidele.

Te kohtute kuldkalaga, kes täidab kolm teie soovi, mis need oleksid?

Mick:
Et kõik inimesed ärkaksid.
Et kõik inimesed armastaksid tingimusteta.
Et kõik inimesed kohtuksid kuldkalaga, kes täidab kolm nende soovi.

Uku:
Et inimesed leiaksid iseenda ja rahulolu maailmaga, usaldaksid ennast ja armastaksid teisi.
Et keegi maailmas ei peaks kannatama ja saaks endast midagi anda sellele maailmale.
Sama, mis Mick juba ütles. Et kõigil oleks võimalus kohtuda kuldkalaga, kes täidaks nende 3 soovi.

On teil olemas isiklik kreedo, millest lähtute oma igapäevaelus ja -tegemistes? Või on neid isegi mitu?

Mick: Ma usun, et meis kõigis on see vägev jõud ja usk olemas. Ma ei suhtu usku kui religiooni, vaid kui jõudu, mis meid edasi viib. Peaasi, et me selle endi jaoks leiame, vahet pole, mis kujul. Usun, et kõige parem on järgida intuitsiooni, kohal olla ja lasta maailmal end kanda.

Uku: Kuna me Mickuga mõtleme üpris ühtemoodi, siis nõustun temaga. Lisaks täiendaks, et inimesed, leidke see, mis teid õnnelikuks teeb. Tehke kõik selleks, et teie unistused täituksid. Ärge keskenduge nii väga endast lugupidamisele kui lugupidamisele teiste vastu. Karma is a bitch! Päriselt ka. Tööalaselt hoian joont, et alati saaks paremini ja ägedamalt. See on minu isiklik nö. driving-force. Teha veel paremini, ehedamalt, emotsionaalsemalt ja perfektsemalt. Ma ei jää kunagi enda tehtud töödega rahule, mitte kunagi. Sellepärast ma ilmselt siiani teen seda, mida teen.

Teid on võimalik näha esinemas reedel 27.03 20.45 Kino Sõpruses Eesti Popsi showcase’il ja reedel 27.03 18.30 Kimomo@Jooks. Kindlasti plaanite peale enda esinemiste veel osa saada festivalist. Mida plaanite veel teha ja kelle kontserte kindlasti näha?

Mick: Muidugi käime vaatamas ka teisi bände. Sooviks näha paljusid, kuid kõikidele kahjuks niikuinii ei jõua. Paar artisti nimetaksin küll — Jennie Abrahamson, Shipsi, All We Are. Kindlasti plaanime osaleda mõnel konverentsil.

Uku: Nii kiire on olnud, et ei olegi jõudnud enda isiklike lemmikuid välja valida. Kindlasti tahan näha Shipsit, kohtusin temaga Põlvas Intsikurmu festivalil, ta on nii inspireeriv ja meeldiv inimene, et see on uskumatu.

Räägime tulevikust. Mida te arvate, milline võiks olla teie muusikaline curriculum vitae 5 aasta pärast?

Tahaks loota, et kindlasti on selleks ajaks väljas mitu plaati. Kindlasti mõni tuur Euroopas, miks mitte üle maailma. Me iial ei tea, mida maailm meile pakub. Ei otsi suurt kuulsust ja ei looda ainult õnnele. Töötame selle nimel edasi, mis me tahame saavutada ja loodame, et inimestele läheb see korda, muud midagi. Plaane ja mõtteid on alati palju, ei hakkaks siin neid eraldi välja tooma. Elame, näeme!