PUBLIKU EKSPERIMENT: Kui selgeks on võimalik 45 minutiga saada iluuisutamine?
Uisud jalga ja teooria selgeks: Värisevate jalgadega pole need esimesed sammud sugugi toredad, sest õhtutunni viimase uisutrenni jaoks värskelt masinaga üle käidud väljak on niivõrd libe, et uisk lõikab jääd kui sulavõid. "Oi, siit ma küll tervena ei pääse!" on esimene mõte, kui uisuterad terad valget ollust puudutavad, ent pole midagi, treeneri tugev käsi haarab ümbert kinni ja nii me jääle lendlemegi. Jõuan veel vaid põgusalt piuksuda, et pole 10 aastat uisutanud... "Pole viga, tubli oled!" julgustab Kristjan.
Esimesed katsetused: Justkui jooksu pealt selgitab treener, et kõige tähtsam on tasakaal ja hirmust üle saamine. Ta tõdeb ühtlasi, et ega asjad palju aeglasemalt kui meil tol õhtul, jäätantsu trennis ei arenegi, sest vaid nädala ajaga on vaja saada selgeks üks keeruline 1,5 minuti pikkune kava, mistõttu peab lühikese ajaga väga palju edasi arenema. Õnneks otse-eetris mingeid piiranguid pole, kui palju peab eraldi sõitma ja omapäi trikitama. "Me võime koguaeg üksteisest kinni hoida," kirjeldab Kristjan. "Selg sirgu, pilk ette!" käsutab ta, kui liiga palju maha vahin ja oma uisuninasid imetlen. "Kõige tähtsam on ilus olla!" naerab ta ja käsib käed-jalad välja sirutada.
"Pärisjää peal on keerulisem kui kunstjääl," jätkab treener selgitusi. "Kunstjää on vähem libe ja peab edasi liikumiseks rohkem jõudu rakendama, mistõttu ei lähe ka jalad nii kergelt alt ära," lisab ta. Hoidume kuivema väljakupoole kanti, sest kes ikka tahaks istuli kukkuda veeloiku, mis värsket jääd katab, kuid pikapeale saabub mõistmine, et kukkumiseks peab tõsiselt pingutama, sest iga kord jõuab treener käe ette panna ja kinni haarata ning põlv puudutab terve trenni jooksul maad vaid ühel korral. Uskumatu, kas pole? Pean nentima, et kõige kindlam tunne on kikivarvul uisuterade peal ringi tippides, kuid vähemalt mulle tundub, et selline asi rikub hirmsasti jää siledat pinda. Algaja foobia.
Hakkab juba tulema...vist: Kristjanilt üha rohkem infot ammutades saame teada, et jääsaate trennis on igal paaril oma kava harjutamiseks vaid paar tundi aega ning trennid toimuvad iga päev. "Mida vähemaks meid saatesse jääb, seda pikemalt on ühel paaril aega harjutada," muigab ta, võitlusvaim silmis säramas. "Mul on Kristinaga tõeliselt vedanud ja kuigi ta alguses kartis, siis nüüd plaanime juba paari päris vinget trikki!" kergitab ta saladuskatet. "Aga sinuga proovime nüüd sirklit, piparkoogipoissi ja küünalt!" Paari terminit nimetab ta veel, kuid need kaovad tuule kõrvus vihisedes ruttu meelest. Mingeid piruette ta õnneks ei maini ning üks-kaks-kolm saab antud ka teoreetiline infopagas selle kohta, kuidas uisuterale tasakaalu jaotada ning ühte jalga niimoodi järel lohistada, et tera hoogu ei pidurdaks.
Mingil momendil saabub äratundmisrõõm, et uisud libisevad juba täiesti ise ning saapaninade vahtimine ei tule meeldegi. "Nii mõnus, tuul vihiseb juustes!" kõlab rõõmushüüatus. "Eksole mõnus! Aga kunstjääga saalis seda tunnet kahjuks pole," nendib Kristjan veidi kurvalt. Aga eks ole see ju loogiline, et stuudiokülalised, teleproduktsiooni meeskond, osalised ja saatejuhid tüüpiliselt jahedas jäähallis lõdiseda ei taha. Vahepeal peab muide treeneri tugevast käest või kaelast kõvasti kinni haarama ja poolnaljaga saab selgeks ka asjaolu, et tõepoolest, sellised trennid lähendavad asjaosalisi. "Eks ta ole jah," punastab treener pärast järjekordset ninapidi kokku juhtumist ning tunnistab, et üheskoos tantsides on partneriga sümpaatia tekkimine üsna tihti esinev juhus. Inimlik ju, kas pole?
Proovime raskemaid asju: "Tundub, et võib vist juba julgemalt proovida?" uurib treener ja lippab korraks taamal teises uisuväljaku otsas noori iluuisutajaid treeniva kolleegi juurde, et inspiratsiooni ammutada. Tules tagasi, levib üle ta näo võidukas naeratus. "Võtame nüüd hoogu, anna mulle oma vasak jalg ja tõsta parem sirgelt õhku, käsi sirgeks!" käsutab ta mind sülle haarates ja keerutab ise samal ajal nii kiiresti, et mu pea nii hirmsasti ringi käima hakkab, et paarkümmend sekundit pärast jääle tagasi asetamist tantsisklevad linnukesed silme ees. "Käib pea ringi jah? Hahaa, Kristinal käis ka alguses," muigab Kristjan. "Sul vist enam pea ringi ei käi...?" naeran ma ja saan vastuseks vaid naerupahvaku. "Selline asi läheb jah väga ruttu üle," kinnitab treener.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et pole mingi üllatus, et iluuisutamist 45 minutiga selgeks ei saa, küll aga on toredaks avastuseks see, et lõbus ja enesekindel treener süstib juba esimese 10 minutiga oma õpilasse sellise doosi enesekindlust, mis panevad põnevusega jääl ukerdama ja pehmendab iga võbeluse, võpatuse ja kukkumisohu kohe kätt alla pannes. Seega pole mingi ime, et meie naissoost uisutähed eriti karmide sinikate all ei kannata, kuna meeste käed neid igal hetkel hoidmas on. Siiras kaastunne meesosalistele, keda nende naispartnerite haprad käekesed sellisel hellal moel edasi ei kanna. Vapustav õhtu!
