Esinete Õllesummeril sel suvel koguni 33ndat korda. Mida tänavuselt kontserdilt oodata?

Seda ei tea kunagi ette. Kontserdi kava selgub enne kontserti tund aega, oleneb ilmast ja meeleolust. Selle järgi paneme kava kokku. Eks me mängime ikka oma niiöelda edetabeli hitte, vanu rahva lemmikuid. Võib-olla teeme kontserdi lugudest, mida keegi ei tea. Meie enda jaoks oleks see väga põnev.

Milline kontsert on kõige enam meelde jäänud?

Meeles on ühelt lavalt teisele jooksmine 90ndate keskpaigas. Ühel festivalil õnnestus koguni kolm kontserti anda. 1996. aastal tuli meil esimene eestikeelne plaat ja bänd käis Eestis n-ö gastrollidel, meie jaoks oli see rutiinist välja tulek, sest argipäevaks oli sel ajal mööda Soomet sõitmine ja esinemine. Saime kodust teise kohta, see oli meeldeülendav. Kahtlemata kõige meeldejäävaim ja suurima publikunumbriga kontsert on olnud “Valge Kontsert” (2011), isegi juhtmed teibiti selle tarbeks valgeks.

Ega Eestis liiga palju kohti ei ole, kus nii suurel laval mängida saab ja mulle meeldib, kui lavale minnes natuke närveerin. Meid bändina hoiab virgena see, kui eelmisel õhtul väikses kohas mängida ning siis Õllesummeri pealaval – sel on suur vahe.

Rääkisid eriprojektidest. Mida ise teiste bändide kontserdilt ootad?

Ma ei ole ise eriline tule ja vee mees, ennekõike on oluline, kuidas bänd kõlab. Eestis käibel olev fraas "lähen ja vaatan produktsiooni", ei ole minu jaoks. Produktsiooni pärast mina kontserte ei kuula. Oluline on ikka see, kuidas bänd kõlab.

Milliseks pead Eesti festivalimaastikku ja kuhu Õllesummer selles paigutub?

Kindlasti Eesti kõige staažikamate festivalide pingeritta, nii pikkade traditsioonidega üritusi meil siin eriti ei olegi. Üldiselt meil ruumi veel festivale teha on. Kas või Soome näitel, seal läheb festivalidel väga hästi.

Keda ise laval näha tahaksid?

No Prince ja Bowie on need mehed, kelle minek ikka kõigutas. Bowie on kuidagi alati olemas olnud ja Prince’i oleks ikka väga näha tahtnud. Tahaksin näha Tom Pettyt, Neil Youngi, Eric Churchi.