Õllesummeri kadunud põlvkond

Mäletan palju aastaid Õllesummeril käinuna, et alati torkavad rahva seast silma noored vanuses 13-17, kes ei tule sinna justkui midagi tegema, kuid on alati igal pool ning mida hilisem on aeg, seda nähtavamaks nad muutuvad ning ilmselt kättesaadud humalajoogi mõju all ka "vallatumaks". Märkan sel aastal esmakordselt, et nemad on külastajate hulgast kadunud, ei püüa kamba peale metsa all topsikest ära lahendada salaja suitsu kimudes, et siis jõuliselt vanemate vahel trügides tähelepanujanus härja moodi räusata.

Õllesummeri selleaastased külastajad võib väga kergelt jaotada kahte gruppi - kuni 8-aastased mudilased ning erinevas eas täiskasvanud, kelle vanus kõigub 23-60 vahel.

Sageli kõrvaklappideta (!) beebisid võib vankrites ja vanemate süles kohta igal sammul, nagu ka neid pisipõnne, kes emal-isal näpu otsas juba ise kõnnivad, roosad jänkukõrvad pähe ostetud ja silmad batuute nähes säramas. Aga nende laste vennad-õed, kes teismelised, Õllesummerile oma teed enam leidnud ei ole.

Vaadates esinejate nimekirja, siis ilmselt pole neile noortele piisavalt huvipakkuvat, et 15 ühikut taskuraha välja käia ja tulla aega veetma summeritivolisse, sest ega väga muud neil seal teha polekski, kui artistid külmaks jätava ja vanematega igal sammul oht kokku põrgata. Selle asemel on nemad ilmselt kuskil mujal peo peal.

Tundub, justkui oleks tänu sellele summeriõhk ka tavalisest puhtam - napsuseid kodanikke võib hämardudes küll ikka kohata, kuid trügides tuhandete vahel Pet Shop Boysigi hilisel tunnil vaatama, jäi rahvas peaaegu viisakaks ning noored kuked (ja kanad) ärplevad ja ropendavad nüüdsest mujal.

Väga mõnus!