Eksamid panevad organismi proovile



Eksamid panevad organismi proovile
Pixabay

Kui ülikoolis algab eksamite periood, muutun ma alati ebatavaliselt närviliseks. Mu kaaslased ei saa päris hästi aru, miks – nende arvates on mul teadmistega kõik enamvähem hästi. Kui ma loengus istun või iseseisvat tööd kirjutan, tunnen ka mina, et valdan õpitud materjali päris korralikul tasemel, eksamid aga tekitavad minus alati ebameeldivaid tundeid.

Kõik see kokku – lühikese ajavahemiku jooksul tuleb kindlalt omandada suur hulk faktilisi teadmisi ning nendevahelisi seoseid, lisaks olla valmis ootamiseks ja ootamatuteks küsimusteks, samuti komisjoni ees vastamiseks.

See ei meeldinud mulle juba põhi- ja keskkoolis, ülikoolis aga tundub kõik olevat veelgi keerulisem. Õpetakava mahud on ju ka märkimisväärselt suuremad.

Minu parim toetaja on alati olnud minu ema. Temalt saadud nõuannetega olen alati eksamiperioodid üle elanud – ning kokkuvõttes on mu eksamihinded alati olnud head ja väga head. Pärast eksameid olen enese üle alati väga uhke – teadmine sellest, et olen (jälle!) hakkama saanud, täidab mind rõõmu ja vaimustusega.

Otsustasin oma ema soovitusi ka teistega jagada, ehk on veel neid, kelle jaoks eksamiteks valmistumine on liialt pingeline aeg, kus elamise ja õppimise rõõm kipub stressi varju jääma. Vähemalt kursusekaaslased, kes on minu ema nippe proovinud, on küll öelnud, et neist on abi olnud.
Üks ema olulisi soovitusi on aja planeerimine. Õppimine peab lõppema nii, et päev enne eksamit ühtki konspekti enam kätte ei võeta. Nii saab vältida seda, et peas keerlevad katkendid viimati loetust, mis võivad hakata varjutama varem õpitut. Ütlen ausalt, et tervet päeva pole ma suutnud päris õppimisvabaks jätta, aga eksamieelse õhtu kindlasti.

Teine oluline soovitus on eluviis ja liikumine. Käin alati õppimisrohketel perioodidel õhtuti jooksmas või vähemalt jalutamas – liikudes töötavad keha ja aju hoopis teisiti ja paremini. Kooliajast sai harjumuseks ka see, et ema käskis vennal ja minul alati õppimise ja lugemise vahepeal püsti tõusta ning mõned painutused ja kükid teha. „Isegi minutist on abi,” ütles ema ning tänu talle teen seda siiamaani. Ülikooli raamatukoguski olen jalutanud vahepeal tualettruumi ja peegli ees mõned suured ringutused teinud. Ime küll, aga see töötab, pärast jääb materjal paremini meelde.

Loe veel

Veel üheks oluliseks teemaks on õige toitumine. Mitte selles mõttes, et mitu kalorit, vaid selles mõttes, et aju saaks kõike, mida pingelistel perioodidel nii väga vaja on. Kindlasti värsket. Kindlasti kala. Ema eeskujul olen võtnud stressirohketel aegadel ka veidi lisamineraale. Nii näiteks viib stress organismist magneesiumi välja, samas aitab õige magneesiumitase keskenduda õpitavale ning hoida meeleolu rahuliku ja positiivse.

Täpselt nagu ema hoolitses kooli ajal selle eest, et meil oleks vennaga alati värskeid puuvilju ja värsket mahla, hoolitsen ma selle eest nüüd ise. Eriti neil aegadel, kui pean tavapärasest rohkem keskenduma ja õppima. Samuti püüan alati jälgida, et näksid, mida õppides suhu panen, oleksid küll head, aga siiski pigem tervislikud. Pähkel või mandel on sama head nagu magus komm, aga tervisele ja õppimisvõimele palju kasulikumad. Ka komm on okei, kui seda on üks, kuid kui kogemata süüa ära karbitäis assortiid või suur šokolaaditahvel, muutub olukord juba tervisele ohtlikuks.

Mu õpingukaaslased on öelnud, et nemad on saanud minu nippidest abi. Ja kui ma emale ütlesin, et tema soovitused levivad mööda ühikakorruseid, ütles ta, et on soovitusi, mis sobivad kõigile, ja on ka neid, mille puhul igaüks peab ise tundma, mida ta kõige enam vajab.

Karin (19)

Lae üles oma foto muretust ja stressivabast elust või hetkest SIIN, ning osale auhinnaloosis, mille peaauhinnaks on 200€ kinkekaart spaasse!