Yoko Alender: lahkusime Eestist võltsitud paberitega, mul oli roosa seljakott ja isal kitarrikohver ning üleõlakott

 (127)

Yoko Alender
Yoko AlenderFoto: Tiit Blaat

Yoko Alender kasvas enamuse ajast üksikisaga ja ta on selle kõige üle, mis temaga on elus juhtunud, ääretult tänulik. Oma lapsepõlve meenutab ta vaid hea sõnaga ja kirjeldab Publikule, kuidas ta väiksena oma isa Urmas Alenderiga kõikjal kaasas käis, võltsitud paberitega Rootsi kolis ja kiidab isa selle eest, et ta alati oma tütre jaoks olemas oli.

Oma varasest lapsepõlvest mäletab Yoko Alender, et tegi koos isaga kõike, mida tal päeval ette võtta tuli, oli selleks siis lasteaia asemel Nukuteatris proovides jõlkumine või valge Ladaga mööda Eestit etendustel käimine. "Mäletan, et isa Kohverteatri monotükki "Okasroosikest" nägin küll vist sadu kordi. Kui täiskasvanuna esimest korda Nukuteatri muuseumi sattusin oli vahva uuesti seda kohvrit näha. Nagu ajarännak."

Ta lisas, et käis sageli kaasas suvistel kontserttuuridel. "Näiteks meenuvad praamijärjekorrad ja vabaõhulavade ümber seiklemine." Isa muusikukarjäärist ja Rujast meenuvad talle eelkõige pidev muusika kuulamine kodus, aga ka emotsioonid ja sõbrad-tuttavad ning proovid Pirita jahtklubis.

"Esimese klassi ekskursioonilt Koidula majamuuseumisse tõin isale sealt kingituseks luulekogu "Eesti muld ja Eesti süda"", meenus Rujast rääkides Yoko Alendrile.

Seotud lood:

Rootsi minemist mäletab ta samuti hästi. "Olin saanud umbes kuu aja eest kümne aastaseks. Mul oli roosa seljakott, isal kitarrikohver ja üleõlakott. Läksime mingite võltsitud paberitega. Sellest kuulsin mina muidugi hiljem."

"Sõitsime alguses Georg Otsa laevaga Helsingisse. Seal jalutasime linna peal, pikutasime pargis ja õhtul läksime Rootsi laevale. Edasist enam väga hästi ei mäleta, ju oli nii palju muljeid," meenutas Yoko Alender.

Ta lisas, et mäletab isa jaoks keerulist perioodi, kui tuli otsustada, kas jäädagi Rootsi või lahkuda sealt toonase abikaasa Helje Kaskelita. Kui otsused tehtud, algas pisut rahulikum periood ja Yoko Alender läks kooli. "Esialgu elasime heade sõprade pool, kellel olid ka umbes minuvanused lapsed. Eks minu kui lapse elu oli Rootsis nagu lastel ikka täis igapäevaseid seiklusi ja maailma avastamist. Üsna varsti saime ka oma üürikorteri," rääkis Yoko Alender.

Rootsis elades veedeti ühiselt varasemast natukene vähem aega. "Minul olid siis juba rohkem omad sõbrad ja tegemised, aga rattaga sõitmas ja kalal käisime kodu lähedal järve ääres isaga ikka," sõnas Yoko Alender.

Rootsis elades tuli ette erinevaid aegu. Yoko Alenderi sõnul põdes ta isa sageli Eestist eemal olemist ja muutunud elu-olu. Päris keeruline aeg oli pärast Helje lahkumist, mil Yoko jäi isaga kahekesi. Kuid seegi stabiliseerus.

"Minu jaoks oli kogu aeg kool ja sõbrad olemas. Isa ka tegelikult, ükskõik, mis tema enda sees ka ei toimunud. Minu jaoks oli ta alati olemas."

Lapsevanemana oligi Urmas Alender tütre sõnul aus ja siiras. "Ma ei kahelnud temas kunagi. Ta oli ka omamoodi üsna praktiline ja pedantne, korralik perenaine, kui nii võib öelda. Aga inimesena oli ta ehk liigagi tundlik ja lõpuni tasakaalu otsiv."

Enda sõnul on Yoko Alender isalt pärinud tundlikkuse ümbritseva suhtes. "Eks see ole nagu enamus asju elus, nii heas kui halvas. Aga teistmoodi kui analüüsides ja kaasa elades ei oska tõepoolest elada."

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare