Link kopeeritud!

Priit Hõbemäe filmiarvustus: Eesti Ruja ehk must lind ja valge lind

 (17)

Ruja filmi esitlus
Ruja filmi esitlusFoto: Rauno Volmar

"Mulle meeldib vanem muusika. Ma kuulan väga palju vanaaegset muusikat!" Nii ütleb ansambli Ruja 20. augustil Tallinna Lauluväljakul toimunud kontserdi ettevalmistamisest ja lavatagustest jutustava filmi alguses teismeline neiu. "Ja Ruja läkski niimoodi hinge, et ei lähe enam ära. See jääb."

Sellist meediapromo nagu pälvis Ruja "taasühinemiskontsert" pole Eestis vist ühelegi rokisündmusele varem tehtud, isegi mitte Madonna või Michael Jacksoni kontsertidele, kui ilmunud artiklite arvu järgi hinnata.

Mingil hetkel ületas pidevalt lisanduvate tekstide arv mõistlikkuse piiri ja hakkas iseenese vastu töötama. Sest liiga palju head ei ole ka alati hea. Aga niimoodi võib minna, kui üritust korraldab suur meediamaja ja alati on võimalik saadud kogemustest õppida.

Tundub, et kontserdist ja selle ümber toimuvast koostatud dokumentaalfilm "Eesti muld ja Eesti Ruja" püüab ühtekorraga saavutada mitu eesmärki: tuua vaatajateni (boonusena) kontserdi telgitaguseid, dokumenteerida sündmust ennast, mõtestada Rujat kui kultuurinähtust ja aidata noorematel kuulajatel paigutada Ruja "õigesse" konteksti, omandades arusaamise selle ajaloolisest suurusest ja üle aegade kestmisest. Nii toimib film nagu kultuuritekst ikka, mille eesmärk on pideva kordamise kaudu kinnistada olemasolevaid seisukohti ja selle kaudu kultuuri tulevastele põlvedele edasi anda, põlistada.

Seotud lood:

Filmi ülesehitus on traditsiooniliselt rokifilmilik - intervjuud publikuga, pingelised hetked prooviruumis ja lava taga, pudenevad noodilehed, sebivad tehnikud, läikivad instrumendid, efektsed vaated lavale ja hingematvad droonivõtted. See on klassika, mis mõjub. Mingis mõttes vastab ka film ühele Rein Rannapi tsitaadile filmis: "... et ühest küljest oleks äratuntav ja teisest küljest üllatav."

Et Rujast kui kooslusest, organismist endast mingit enneolematut ja seni tundmatut pilti filmi kaudu ei avane - ja see pole ehk olnud ka võimalik - siis kujuneb kõige huvitavamaks tegevuseks "people watching" ehk erinevate inimeste vaatamine. Ja need tegelased jagunevad selgetesse rühmadesse:

Muusikaga mittetegelevad inimesed:
- noored, kes Rujast midagi ei tea, aga on sellest hoolimata vaimustuses.
- vanemad, kes käisid Rujat juba selle hiilgeaegadel kuulamas ja armastavad seda endiselt.
- muudelt elualadelt pärit tähtsad tegelased, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ehk kaelakaardiga lavatagustes sebijad.
Otseselt muusikaga kokku puutuvad inimesed jagunevad omakorda:
- Rein Rannap - valge geenius.
- Jaanus Nõgisto - must geenius.
- Jaan Karp (Ruja hiilgeaegade löökriistamängija) - terve mõistuse hääl.
- Andres Põldroo (kitarrist) ja Tiit Haagma (basskitarrist) - Eesti roki hõbejuukselised patriarhid.
- Priit Võigemast ja Ott Lepland (lauljad) - vabad radikaalid Ruja magnetorbiidil.
- Kristjan Kannukene (laulja ja viiuldaja) - Rannapi poolt ära nõiutud rohkejuukseline haldjanooruk.
- Lisaks hulk muusikuid, kes tavaolukorras on eesti tipud (Kadri Voorand, Henno Kelp, Andres Lillepea, Laur Joamets jt, kuid filmis kannavad nad Ruja väärikate statistide rolli, kes on punktvalguse ringist väljaspool isegi laval seistes.)

Kas film annab vastuse küsimusele, et mis teeb Ruja Rujaks?

Muusikute vastuste järgi on intervjueerijad neile seda küsimust esitanud. Rannap vastab umbes nii, et "Rannapi klaver ja Alenderi laul, aga ka kitarr". Nõgisto arvab, et "Kõik teised olid kaveribändid.

Me lõime kogu (oma muusikalise) maailma ja helipildi ise". Seda Ruja tegi muidugi, kuid nad polnud hoopiski esimene algupärast loomingut esitav Eesti ansambel. Ei tohi unustada Andres Valkoneni Keldrilist Heli ja Väntorelit oma põneva ja täiesti originaalse muusikalis-poeetilise maailmaga, mida raadios palju mängiti, Virmalisi, Koomat jt. Eesti rokkmuusika 70ndad ei ole ainult Ruja, ning see tõdemus ei võta midagi ära ei Rujalt ega teistelt.

Tuntav osa filmist on pühendatud Rein Rannapi ja Jaanus Nõgisto "vastasseisule", nende vaidlustele bändi proovides ja erinevate seisukohtade väljatoomisele (Rannap: "Nõgisto vaidleb kõigele vastu..." Nõgisto: "Vaidlemine vaidlemise pärast on Rannapile omane.") Õnneks tunnistab Rannap: "Muusikas absoluutset tõde pole". Ta arvab ka, et "inimestena oleme Nõgistoga liiga sarnased".

Pinged kahe mehe vahel on nagu mingi mustatiivuline lind, mis tiirutab ekraani kohal ning millele pikalt vastust otsitakse. See on ka arusaadav, sest filmi autorid tahavad tegevusse mingit dramaatilist pinget luua. Mulle tundub, et filmi vaatajale pole sellel erilist tähtsust. Ega Rannapi ja Nõgisto omavahelised kraaklemised pole ju mingi eesti rahva igapäevane arutlusteema, selleks on ikka vaktsineerimine, ahistamine, pagulasküsimus jms.

Kõige tugevama panuse annab "Eesti muld ja Eesti Ruja" ühe suure ja olulise kontserdi dokumenteerimises, jäädvustamises ajaloo jaoks ning paljude muusikute portreteerimisega. Ruja mõtestamine, selle ajaloolisele kohale paigutamine seisab veel ees ja seda ei saagi teha ansambli muusikud ja õnnest hingeldavad fännid. Aga need kaadrid jäävad ajalukku. Loomulikult nagu ka Ruja ise. Nelja aasta pärast on oodata Ruja 50. sünnipäeva.

(Sterotek Film, 2017. Produtsent Eero Nõgene, toimetaja Kaidi Klein, režissöör Tarvo Mölder)

Loe veel


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare