Mitte kõige ustavama fänni ja vilunuma kuulajana, nagu minul, on tema loomingut tänu selle melanhoolsusele, eksperimentaalsusele ja raskesti kategoriseeritavusele, keeruline kuulata - püsida lainel, samas, nägin, et oli neid, kes hingasid igat nooti ning tunnetasid kõiki tema muusikalt pakutavaid rütme.

Tänases päevaks on Yann Tiersen väga edukalt loonud filmimuusikat, teinud koostööd erinevate artistidega ning salvestanud stuudioalbumeid. Heliloojaks ta end ise nimetada ei luba, kuid tema looming on tihtipeale olnud sobivaks helitaustaks erinevatele filmidele - tuntuimad neist on kindlasti “Amélie” (2001) ning “Good Bye, Lenin!” (2003). Nii mõnelgi juhul on filmimuusika edu lausa varjutanud filmi enda oma - see ütleb juba omaette palju.

Lugude vahetudes, vahetusid laval ka muusikud. Kõige rohkem oli neid seal üks hetk kokku seitse. Yann Tiersen, kes on suurepärane pianist ja kitarrist, vahetas instrumente iga muusikapala ajal ning tema aktiivsus ning kirg muusika vastu, vaid õhkas triiki täis tulnud Rock Cafe saalile, mida igapäev oma silmaga ei näe.

Tierseni loomingut oli kuulamas ka muusikaentusiastist presidendiproua Evelin Ilves.