Hardi Volmeril polnud aega oma 60. sünnipäeva tähistada, sest jahmerdamist oli omajagu – intervjuusid-kokkusaamisi ja muretsemist asjade kuhjumise pärast. «Olen täielik paanikanupuke,» ütleb ta. Kusjuures, paanikaosakonna juhatajaks kutsutakse meest ka viskiklubis, kuhu ta kuulub alates 1997. aastast. Seal on igaühel hüüdnimi. «Olen impulsiivne inimene. Kipun situatsioone risti-põiki analüüsima, prognoosima, mõtlema süvitsi läbi, kuidas edasi, mida teha ja mida mitte. Hakkan alati laduma ette musta stsenaariumi variante,» iseloomustab ta ennast.

Riigikogu kolleegi Tiina Kangro (IRL) valuline reaktsioon, nagu Hardi Volmer kõlgutaks sotside fraktsioonis jalga ja on seetõttu väärt «moraalse värdja» nimetust, tekitas mehes hämmeldust. «Kui võtta Tiina Kangro sellesügisese tööpanuse foonil ette minu panus riigikogu töösse, on see tõesti marginaalne,» muigab Hardi. «Tema luges Õhtulehe intervjuud, tõlgendas seda nii, otsekui ma väidaksin, et ma ei tee tööd. See on meelevaldne tõlgendus!»