"Kas ma tean, kes ma olen? Ma ju näen ennast läbi - järsku valgustus mu meel, ühel kõrvalisel teel," laulab stripparmuusik loo refräänis.

Mitte just kõige karaokesõbralikuma loo salmiosa rändab kuskile grafomaania ja kosmilise virgumise äärealadele, kandes endas ühiskonnakriitilist sõnumit: "Kogu õigussüsteemi ülimaks normiks on hüpoteetiline hirmutamine. Baasnorm, millel puudub konkreetne sisu ja mis on puhtalt formaalne mõtlemiskategooria. Päikesespsteemi erandlikus õiguses, pidulikus pühalikus ühtsuses ei kuulu selles maailmas mitte kellelegi mitte midagi. Me kõik oleme vargad, asjatud hädaldajad, murelikud äraaandjad, muula näoga suudrad, kes pöörduvad jumala poole liiga hilja. Mul pole kahju uppuva inimese riietest valge vabaduse vanglas - võigas valgus aaaahhh või näoga vikatiga mees,"

Loo pisut hirmutavate, ent kahtlemata sisukate sõnade autoriks on Marco Tasane ja Crystalina Elith. Sümboolselt Patarei vanglas filmitud sürreaalsevõitu klipis teeb kaasa näitlejanna Leida Rammo.