Tänapäevasel alternatiivlaval näib kõik olevat ära proovitud ja kogetud ning ainulaadset heli kohtab harva. Ent Sólstafiri loomingut ei ähvarda see puudus kuidagi. Reykjavíkist pärit nelik on ligi kakskümmend aastat kestnud karjääri jooksul suutnud mitte üksnes lõhkuda raskemuusika kaanonid, vaid üleüldse igasugustest žanriraamidest välja murdnud.

Sólstafiri loominguline evolutsioon on muljetavaldav. Viking metal’ist ja black metal’ist alustanud bänd on iga albumiga ühelt poolt oma lätetest eemaldunud, teisalt justkui magnetina aina uusi tuuli külge tõmmanud, säilitades samas individuaalse helikeele, põhjamaise melanhoolia, islandipärase „tulnukluse” ja hüpnotiseeriva müstilisuse. Bändi progressi võrreldakse „Ulveri“ ja „Katatonia“ loomekäänakutega – nagu nemadki, on metallilavadel debüteerinud „Sólstafir“ traditsioonilise raskemuusika piirid ajapikku täielikult ületanud.

Üleminekut täiesti uuele musikaalsustasemele väljendab kõige paremini Sólstafiri värskeim album „Ótta” (2014). See on kahtlemata bändi loomingu kulminatsioon, mis kõneleb arenemisvõimest ja uute horisontide otsingutest. Vähe sellest, et albumi väljatulek võttis hinge kinni Sólstafir truudel austajatel, selle avastas ka raskemuusikast kaugel olev auditoorium. Ehkki „Óttas” on säilinud black metal’ile omane rõhuva mõrkjuse atmosfäär, annab Aðalbjörn Tryggvason siin enneolematult mitmekesise vokaalietenduse, mängides väga laial ja dramaatilisel emotsioonispektril. Albumi instrumentaalkompositsioonides joonistuvad välja postrokile iseloomulikud kontrastid ja folk-lüürilisus, mille tõstavad veelgi esile viiuli- ja bandžohelid, samuti klassikalise roki, pungi ja sludge’i mõju.

Kultuurilisest spektrist vaadatuna võrreldakse Sólstafiri mõnikord rahvuskaaslase Sigur Rósiga. Islandlaste muusikastiilist rääkides mainitakse „Ótta” kõrval ka prestiižseid postmetal’i nimesid („Mogwai“, „Isis“, „Cult Of Luna“). Ja siiski ei pea ükski nendest võrdlustest paika. Sólstafiri postmetal’i võnked väljenduvad energeetilise rütmi ja tihedate riffidega. Läbikumava melanhoolia kõrvale ilmuvad tihked lopsaka tekstuuri puhangud. Selle neliku looming on nagu Islandi vastanditerohke maastik, mis kord maapõue sügavikest keevana välja pulbitseb, kord salapärasesse ja uinutavasse lainetusse sukeldub, provotseerides silmitsi seisma alateadvuse kõige karmimate soppidega.

Sólstafiri esinemised kolme Balti riigi pealinnas on kaua arendatud prestiižne projekt. Kõikidel kontsertidel nii Tallinnas, Riias kui ka Vilniuses pöörame põhitähelepanu laitmatule helikvaliteedile ja valgusefektidele”, lubab Sólstafir Baltic Touri organiseerija ALT Events. Korraldajate sõnul ei ole ime, et piletid Sólstafiri kontsertidele saavad suurlinnades otsa tükk aega enne sündmuse päeva. Seda Islandi fenomeni jumaldavad kõik muusikagurmaanid ja need, kes peavad lugu verdtarretavast psühhedeeliast, maitsekast dramatismist, stiili eklektikast ning kvaliteetsest ja jääva väärtusega loomingust.