Aastast 2007 annab Jazzkaar koos oma kuldsponsoriga välja jazziauhinda, mille pälvib oma kolme viimase aasta loomingu ja kontserttegevusega kõige rohkem silmapaistnud jazzmuusik. Elioni jazziauhinna võitjad on kitarrist Jaak Sooäär (2007), trummar Tanel Ruben (2008), saksofonist-flötist Siim Aimla (2009), saksofonist Raivo Tafenau (2010), pianist Kristjan Randalu (2011), saksofonist Villu Veski (2012), Danske jazziauhinna on võitnud bassist Taavo Remmel (2013), klarnetist Meelis Vind (2014) ja laulja Kadri Voorand (2015). Igal neist on tänasel kontserdil vaba voli valida koosseis nimetatud kümne muusiku seast ja esitada oma selle hetke lemmiklugu. Galakontsert "Jazziauhinnad 10" algab kell 18.00 Vaba Laval.

Festivali viimase kodukontserdi annab kell 19.00 karismaatiline Norra laulja ja bassimängija Steinar Raknes.

Kell 20 lavale astuv Alevtina Poljakova on praegu kuum nimi Vene jazzis. Ta on ainus naistrombonist ja suur virtuoos oma pillil, lisaks ka tõusev täht lauljana, andekas saksofonist, helilooja ja arranžeerija.

Tantsulisi rütme pakub kell 22.00 Mark de Clive-Lowe, kes on üks meie aja innovatiivsemaid live-esinejaid ja produtsente. Klahvpillimängija, helilooja, DJ ja produtsendina on ta tuntud klubilavadel üle maailma. Oma efektsetel ülesastumistel segab Mark de Clive-Lowe live-elektroonika kokku vanakooli jazziga, luues muusikat otse laval – tema maagilisest puudutusest hakkavad elama nii klahvpillid, süntesaatorid kui heliplaadid. Moodne orkester CHURCH pakub elektrifitseeritud sädet nii kehale kui meelele, liites spontaanselt jazzi hiphop-toonide, house-ja broken beat-rütmidega.

Kell 23.30 lõpetab Jazzkaare päeva Shitney, mille moodustavad kolm karismaatilist Põhja-Euroopa naist – Maria Faust Eestist, Katrine Amsler Taanist ja Quarin Wikström Rootsist. Need on kolm naist, kes kõik omal moel liiguvad muusikaliste normide äärealal. Nad ei pelga valida teed, mis võib ühel või teisel moel haiget teha nii publikule kui kaasmuusikutele. Aegajalt on nende helikeel rahutu, seejärel aga tehes ruumi õrnale ja sümfoonilisele helikäigule. Nad seovad ootamatuks koosluseks konkreetse ja abstraktse, kasutades selleks nii kunstlikke kui orgaanilisi helisid, rütme ja sämpleid.