Sakslased ennustavad Tüürile edu

Laupäeval Dortmundis esietendunud Erkki-Sven Tüüri ooper “Wallenberg” on leidnud Saksa ajakirjanduses elavat vastukaja: osa kriitikuid ennustab ooperile suurt edu; mõni aga heidab ettelibreto ja muusika kokkusobimatust.

Erkki-Sven Tüüri ooper “Wallenberg” on pälvinud Saksa ajakirjanduse poolt suuremat tähelepanu kui näiteks Eesti riigitegelaste Saksamaa-visiidid. Mitu Saksa tähtsamat päevalehte, nagu “Frankfurter Allgemeine”, “Süddeutsche Zeitung” ja “Die Welt” on sellele pühendanud koguni oma tänase kultuuriosa esiküljed.

Kõige suuremat tähelepanu ei pööra Saksa ajalehed siiski mitte muusika ega libreto autorile, vaid Raoul Wallenbergi isikule, kirjeldades, kuidas see Rootsi diplomaat 1944. aastal Budapestis valepasside abil enam kui sajal tuhandel juudil surmast pääseda aitas, pärast sõja lõppu aga kadus ning ilmselt Nõukogude Liidus tapeti. “Frankfurter Allgemeine” võrdleb Wallenbergi Schindleriga, märkides, et Wallenberg oli samas isegi suurem heeros kui Schindler, ta päästis rohkem inimesi ning maksis selle eest omaenese eluga, kadudes aastakümneteks ajaloo uttu.

Kõik ajalehed kiidavad ooperi õnnestunud teemavalikut. “Frankfurter Allgemeine” märgib sarnaselt Eesti peaministri Mart Laariga “Postimehes”, et lugu Wallenbergist aitab tavapäraselt vaid natsi-allergiat põdevatel lääneeurooplastel mõista, et pruunil ja punasel terroril polnud tegelikult mingit vahet.

Ooperi esimeses vaatuses on laval hirmutavalt suured haakristid, teises vaatuses lisanduvad neile sirp ja vasar. Ajaleht “Die Welt” märgib selle kohta, et diktatuuride märgid ja vahendid on niisama sarnased kui nende brutaalsus ja vägivald.

“Frankfurter Allgemeine” hinnangul oli see, et Wallenbergi loo muusikasse vormimine usaldati just Eesti heliloojale, väga õnnestunud valik, sest eestlased on kannatanud mõlema, pruuni ja punase terrori all.

Peaaegu kõik lehed, kes ooperist kirjutavad, ennustavad sellele suurt edu. Tüüri muusikat nimetatakse emotsionaalseks, kuid mitte ülepingutatuks, huvitavaks ning selgeks. Tüüri võrreldakse Orffi ja Pucciniga; “Wallenbergi” libretisti Lutz Hübnerit kõrvutatakse aga Kafkaga.

Samas pole “Wallenbergi” kajastamine Saksa ajakirjanduses sugugi üdini positiivne. Mitmed kriitikud kurdavad, et muusika ja libreto ei lähe omavahel kokku. “Frankfurter Allgemeine” märgib, et libreto on liiga pikk ning sarnaneb pigem näidendile kui ooperilibretole; “Süddeutsche Zeitungi” hinnangul on aga libretisti ja helilooja maailmavaated liiga erinevad.

Ajaleht nimetab Wallenbergi naiivseks ning seab tema tegevuse mõttekuse küsimärgi alla, leides, et võib-olla oleks kokkuvõttes rohkem juutide elusid säästetud, kui natsidega kokkulepete sõlmimise ning valepasside väljaandmise asemel oleks Auschwitzi koonduslaagrisse viiv raudtee puruks pommitatud.

“Süddeutsche Zeitungi” hinnangul püüavad libretist Hübner ja helilooja Tüür ooperi kaudu välja öelda risti vastu käivaid asju: Hübner tahab öelda, et pole mõtet, kui üksikisik suures ajaloolises kaoses head teeb, sest õige elu pole vale sees võimalik; Tüüri muusika aga ütlevat vastupidist.

“Süddeutsche Zeitung” märgib, et kui libretist leiab, et üksikisik peab maailma õeluse ees kapituleeruma, siis Tüüri lootust kiirgav muusika ei tea kapituleerumisest midagi. Seega oli libretist “Süddeutsche Zeitungi” arvates nihilistlik kõrvaltvaataja, Tüür aga sarnaneb Wallenbergile endale.