Roskilde festival Taanis - liiga palju head muusikat
Esimene festivalipäev tõi lavadele aga sellised bändid nagu Videviku-saaga hiti loonud Paramore'i, meilgi esinenud Efterklangi, tantsumussi viljeleva LCD Soundsystemi ning Gorillazi, kelle kontserdist sai üks festivali meeldejäävamaid.
Gorillaz, kes saadab tihti lavale pärisinimeste asemel hologrammid, oli sel korral reaalselt esindatud ning bändi ninamees Damon Albarn nautis kontserti täiel rinnal. Bänd oli palganud hulgaliselt lisajõudu, mis muutis kontserdi mitmekesiseks ja erakordselt nauditavaks. Nii näiteks käisid laval ka järgmisel päeval eraldi esinenud gängstajazzi punt Hypnotic Brass Ensemble.
Teise päeva meeldejäävaimad kontserdid andsid Florence + The Machine, Deplhic, Alice in Chains, Biffy Clyro ja Them Crooked Vultures. Rokilegendidest koosnev ja alles 2009. aastal vormitud Them Crooked Vultures suutis vaatamata suuremate hittide puudumisele publiku täiesti endasse haarata ja selles pole midagi imelikku, sest imelik oleks hoopis see, kui Dave Grohl, Josh Homme ja John Paul Jones seda ei suudaks. Raisakotkad lahkusid coolilt ilma ühtegi lisalugu andmata.
Kolmas päev möödus aga tantsulisemas rütmis - kõigepealt idamaist muusikat tegev Speed Caravan, kelle kuulsaima loo "Calvanize" on kuulsaks mänginud hoopiski Chemical Brothers. Ja kui aus olla, siis originaal ei küündinud kahjuks töötluse tasemeni.
Mõnusa britipopi kontserdi andis ka Bad Lieutenant, mis on endiste New Orderi meeste uus bänd. Eriti tegi rõõmsaks meele see, et mehed ei pidanud paljuks ka Joy Divisioni hittide esitamist.
Muse oli nii perfektne, kui üks kontsert olla saab ja see oli isegi natuke igav. Igatahes on selge, et Matt Bellamy oskab väga hästi kitarri mängida ning ta ei häbene seda ka välja näidata.
Õhtu naelaks kujunes hoopiski The Prodigy, kelle oli mõni tund varem sisse soojendanud Pendulum. Kui Pendulumi järgi sai end soojaks tantsitud, siis The Prodigy kontsert oli juba nagu maratonijooks. Uskumatu, et pärast 20-aastast tegutsemist suudab bändi tantsupoiss/laulja Keith Flint endiselt kogu show karelda nagu hull.
Festivali viimasel päeval astus üles veidrikest Die Antwoord, kelle muusika on niisama kummaline, kui bändiliikmete välimus.
Kell 2 päeval anti mikrofon kätte aga Motörheadi karismaatilisele ninamehele Lemmyle, keda häiris see, et muusika oli liiga vaikne. Vaatamata korduvatele märkustele jäid helimehed aga endale kindlaks ja heli kõvemaks ei keeranud.
Festivali suurimaks pettumuseks ostus Kasabian, kelle lood on plaadilt kuulates vägagi nauditavad. Kahjuks oli Kasabiani lavashow niisama emotsioonirikas kui 35 aastat tegutsenud süldibändil. Energiaheebel oli viidud miinimumini ning kogu publikuga suhtlemine piirdus mõned korrad "Roskilde" karjumisega. Noormehed peaksid vanematelt kolleegidelt mõned tunnid võtma, kuidas laval olla.
Festivali lõpetas eraklik Prince, kelle kontsert oli tõeline suusündmus. Nimelt on Roskilde artisti juba aastaid soovinud esinemas näha, kuid senini ei olnud see õnnestunud. 52aastane Prince nägi välja, nagu poleks aastad tema kallal tööd teinud - endisel habras ja klaar. Tõelise staarina kiusas ta mõnuga publikut, lastes end korduvalt lavale tagasi kutsuda. Kokkuvõtteks õnnestus publikuga manipuleerimine Prince'il sedavõrd hästi, et ka tuimemad inimesed plaksutasid ja ümisesid kaasa.
Vaatamata sellele, et päevane kontserdikava osutus tihedaks ning kohati tundus, et ühelt lavalt teise juurde joostes jääb tegelik nauding esinemisest saamata, oli elamus seda väärt. Selleks, et võimalikult palju festivalist saada, tuleks kindlasti enne sinnaminekut esinevad bändid tuttavaks teha ning kokku panna ajakava, mille järgi tegutseda. Niisama huupi kohale minnes võid paljud head asjad maha magada.
Lisaks muusikale toimus Roskilde festivalil ka legendaarseks saanud jooks, mille osalejad olid ihualasti.
