REISIPÄEVIK vol. 3: ERSO pillimeeste Hiina-seiklused ehk kõikuvad majad ja kaduma läinud muusikainstrumendid

12. detsembril algas ERSO kontserditurnee Hiinas, mida sõitis kaasa kajastama ka Eesti Päevalehe kultuurireporter Keiu Virro, kes jagab oma muljeid nii leheveergudel kui lustakate ning tuurielu väljaspool kontserdisaale jäädvustavate reisikirjadena ka siinsamas Publikus.

Päevad on natukene segamini. Oletan, et seda kirjutades on reisi viies päev. Täna viib tee Dalianist Pekingisse. Kell 6:30 kõlab kohutav plärin, mis osutub lähemal vaatlusel (tähendab, kuulamisel) telefonihelinaks, mis omakorda tähendab äratuskella. Viimane eine hotell Nikko Dalianis ja minek. Ees ootab umbkaudu kuus tundi rongisõitu Pekingisse.
Nii mõnegi lemmikuks saab restoranvagun, kus pakutakse mikrolaineahjust tulnud riisi kana ja miskise kapsaga, mis kokkuvõttes mekib täitsa hea. Restoranvaguni töötajad vaatavad söömingut kaastundliku muigega, ehkki endi meelest saame pulkadega juba täitsa adekvaatselt hakkama. See, et meile tuuakse kahvlid, on vist vihje, et äkki ikka ei saa.

Pekingisse jõudes tõmbavad pea kõik ERSOkad vähemasti korraks ka näomaski ette. Olukord näeb välja nagu tulnukafilmis. Erinevad äpid näitavad, et Pekingi õhusaaste tase on punases. Muide, ka päike paistab sudu sees pigem punast tooni kuuna.
Hotellituppa jõudes tunnen ühtäkki- maja kõigub. Loogiliselt võttes saan aru, et see ei saa tõsi olla, aga no kõigub mis kõigub ju. Kella seitsmest algab vastuvõtt, kus ERSOt tervitab teiste seas suursaadik Marten Kokk. Ühtlasi tuleb välja, et maja kõikumise või laevasõidu tunne on paljudel. Kes pakub põhjuseks õhusaastet, kes rongisõitu, kes lifte.

Meile kallatakse veini- Hiinas on võrdlemisi naljakas komme punast veini pakkuda nii umbes sõrmkübara jagu. Kas seda peetakse kuidagi hirmus kangeks või mis see põhjus on, ei oska ma arvata, aga naljakas on see igal juhul. Ehkki ühtlasi üsna tervislik. Vist.

Vastuvõtul peetakse üksjagu kõnesid, millest kõige meeldejäävam on Kristjan Järvi spontaanne kõne, mis siinses kontekstis veidi poliitkorrektsuse piiridel käib. Muuhulgas räägib ta sellest, kuis kultuurita poleks poliitikat ega majandust ning et Eesti on sama suur kui Hiina. Vaimult vähemasti. Järvil sisemist põlemist jagub. Tõlk näib olevat pisut segaduses- mitte vist niivõrd küll kõne sisust, kuivõrd selle etteteatamata toimumisest.

Järgmisel päeval kell üheksa ootab hotelli fuajees eestlanna Anete Elken, kes väikese seltskonna Keelatud Linna viib ja seal ühtlasi meile giidi rollis on. Anete on siin elanud juba mitu aastat, hiina keelt räägib vabalt, eesti keeli on tema lood aga nõnda värvikad, et muud giidi ei oskaks tahtagi.
Keelatud linnale järgneb mõnus lõunasöök ühes eriti mõnusa atmosfääriga restoranis. Pärast seda läheb enamik meie väikesest grupist kas turule või tagasi hotelli, neljakesi suundume Anete juhatusel aga 798 Art Districtisse. Olen saanud sõbralt üsna tungiva soovituse see ära näha. Endine (militaar)tehaste rajoon on väidetavalt suurim Bauhaus-stiilis/mõjutustega säilinud kompleks. Praegu on see täidetud peamiselt galeriidega, ehkki- linnak, mis mõne aja eest oli peaaegu linnast väljas ja kus kunstnikel oli hea odav olla, on praegu muutunud ka turstide huviobjektiks, linn on laienenud sellest mööda ja hinnad on tõusnud sinnamaani, et paljud kunstnikud ei saa seda enam lubada ja on omakorda kolinud kaugemale kommuunidesse.

Anete ja tema korterinaaber Epp on kohal ka tänaõhtusel kontserdil Keelatud Linna kontserdimajas. Eestlaste kontsentratsioon on üleüldse üsna suur. Publiku seas istub ka suursaadik kaasaga, lisaks veel saatkonna töötajaid ja teisigi Pekingis elavaid eestlasi. Ühtlasi on tegemist sünnipäevakontserdiga- just täna ongi ERSO 90.sünnipäev. Palju õnne, ERSO!
Publiku poolel taas kontserti jälgides imestan taas, miks on siin kohanumbritega süsteem, kus paaris ja paaritud numbrid saali erinevates pooltes asub. Koha leidmine on kahtlevata põnev, aga kahtlustan, et ju peab ikka mingi praktiline põhjus olema. Publikule loeb hiina- ja ingliskeelne hääl käske ja keelde- muuhulgas- ära nätsuta, ära jaluta kontserdi ajal ringi, ära too saali kilekotte.

Ahjaa, poeleidudest: meite maalt tuttavast kaubast on siiani silmatud peamiselt õlut. Kui Daliani poodides oli selleks Viru õlu, siis siin võib näha Pulsi.

Juba järgmisel hommikul asume teele Wuhani. Üle linna ja selle ümbruse on laskunud aga selline sudu, et kiirteedel on liiklus seisatud. ERSO muusikuid, kes rongiga sõidavad, see ei puuduta, küll aga kõike, mis liigub ERSOga kaasas veoautos, mis omakorda liigub mööda kiirteid. Seal on nimelt lisaks kontrabassidele, löökpillidele, harfile ka tšellod, tromboonid, tuuba, noodid, kõik esinemisriided ja suured kohvrid. Rongisõidu ajal hakkab selgeks saama- veoauto, mis vahepeal on küll pisut liikunud, seisab jälle paigal ja ilmselt ei jõua Wuhani kuidagi selliseks ajaks, et kontserdi tarbeks hädavajalik kätte saada.

Nii et kui kontrabasside mure tundus Dalianis kõige suurem võimalik jaburus, mis juhtuda võiks, siis nüüd on ERSO sootuks põnevamate probleemidega silmitsi. Organiseerima hakatakse uusi pille ja ka esinemisriideid. Noodid on õnneks ka varasemalt sisse skaneeritud ja nüüd mälupulgalt väljaprinditavad.
Kuidagi saadakse tõepoolest kokku kõik need umbkaudu 80 komplekti esinemsieks vajalikke riideid. Tõsi, mõned meeste püksipaarid on näiteks number väiksemad, mõned jalatsid kaks numbrit, naiste kleidid torgvad õige pisut, aga mis peamine- need on vähemasti olemas. Sama pillidega. Nibin-nabin on midagi pisut lömmis, mingid päris õiged pillid ka ehk puudu, aga peamiselt paistab kogu kraam olemas olevat ja täiesti töökorras pealegi. Kusjuures, mõtlen, et paljudel juhtudel võiks selline olukord korralikult frustreerida, ent ERSO puhul on inimesed pigem lõbustatud ja teevad siis olemasolevaga parima töö. Kristjan Järvi ise käib nagunii ringi, naeratus näol, ja ei lase end üleüldse mitte millestki häirida. Ja miks peakski- lõpuks saab alati kõik korda. Ja kui ka ei saaks, ei saaks muretsemisega ikkagi midagi parandada. Umbes selline filosoofia tal on ja minu meelest on see üks igavesti sümpaatne mõtteviis.

Kontsert algab. Laest kumab vastu UFO olemisega lamp. Et mitte nutitelefonisaagadel vaibuda lasta: kontserdi ajal näen esimest korda, kuidas nutitelefoniomanikke teispoolt saali korrale kutsutakse- telefoniekraanile suunatakse nimelt punane laservalgus, kuniks telefoniomanikul ei jää üle muud, kui telefon ära panna.
Aga ERSO kõlab täna suurepäraselt. Saal on väga hea akustikaga ning lisaks kõigele muule- võib-olla on muusikud kõigi äparduste kiuste või tõttu veelgi kontsentreeritumad, kes teab. Publik on taas püstijalu ja vaimustuses.
Homme jätkub tee viimasesse kontserdipaika, Shanghaisse. Egas muud, kui hoiame pöidlaid ja kõike muud, et pillid, kohvrid ja muu vähemasti sinna jõuaksid.