REISIPÄEVIK vol. 1: ERSO pillimeeste Hiina-seiklus ehk Hirmuäratavad hommikusöögid, ulmelised WC-potid ja odekolonninapsid

Loe edasi juba homme!

ERSO Pekingis reisipäevik Foto: Karin Kopra, Delfi

12. detsembril algas ERSO kontserditurnee Hiinas, mida sõitis kaasa kajastama ka Eesti Päevalehe kultuurireporter Keiu Virro, kes jagab oma muljeid nii leheveergudel kui lustakate ning tuurielu väljaspool kontserdisaale jäädvustavate reisikirjadena ka siinsamas Publikus.

Juba Tallinna lennujaamas avastan, et võõrana ERSOga reisile kaasa minemine ja õigete kohtade ülesleidmine pole tegelikult kuigi keeruline – jälita lihtsalt inimesi, kellel on pillid. Taktika töötab kui õlitatult, sest enamik pille reisivad omanikega lähestikku koos, tšellosid näen lennureisil suisa õndsalt turvavööga omanike kõrvalistmetele kinnitatuna. Hiinast kohapealt laenatakse kõige suuremad instrumendid – kontrabassid, harf, löökpillid. Need rändavad siis seal omakorda veoautokastis mööda maad. Praeguseks võib muidugi juba etteruttavalt öelda, et laenatud pillidega jõuab sel reisil igasuguseid vähem ja rohkem ekstravagantseid seiklusi juhtuda.

Kolm lendu ühes vahepeatustega võtavad pea ööpäeva, enne kui lõpuks Dalianis – linnas, kus toimuvad kaks esimest kontserti – maandume. Majutatakse enam kui kaheksakümnepealist seltskonda hotellis nimega Nikko Dalian, mis on nähtavasti osa miskisest luksushotellide ketist. Kurta oleks patt. Peagi pärast tubadesse jaotumist võib kuulda rõõmukilkeid siit- ja sealtpoolt. Ühelt poolt on toad ise ilusad, aga peamist tähelepanu saab sedapuhku üks üsna triviaalne asjaolu – või rohkem siiski asi. Nimelt on siinsed WC-potid selline ilmaime, millel näikse olevat miljon erinevat funktsiooni, mis soojendab seal istujat. Olen praeguseks üsna kindel, et vajadusel oskab see ilmselt ka orkestris pilli mängida.

Seotud lood:

Minu hirm selle ees, et olen maailma otsas koos umbes kaheksakümne inimesega, keda ma kunagi varem isiklikult kohanud ei ole, hajub kiiresti. Esimesel õhtul sokutan end puhkpillisektsiooni šefluse alla, kelle targal juhtimisel leiame tee väikesesse restorani, mille ees asuvas akvaariumis sulistavad ringi kõikvõimalikud tegelased, keda juba mõnekümne minuti pärast on au nahka pista. (Ehkki seda, mis või kes võis peituda lauda jõudnud svammi tekstuuri ja maitsega kuubikute taga, ei pruugi vist eales teada saada.) Veenvad orkestrandid suudavad kõik soovid umbkeelsetele restoranipidajatele käte ja jalgade abil selgeks teha. Muuhulgas teeme tutvust ka kohaliku napsiga (NB! Kaugel alkoholipromost, siinses keskkonnas on tarvis desinfitseerivaid vedelikke!), mida kirjeldaks kõige paremini ehk ettekujutus barbarissimaitselisest odekolonnist. Aga kes teab, milleks miski hea on. Ehk ei pea hommikul hammastepesule nii palju aega pühendama, kui suuveetaoline likviid juba õhtul pintslisse pistetud?

Järgmine hommik algab hommikusöögiga hotellis. Valik on hirmuäratavalt mitmekesine ja hirmuäratava all pean ma silmas jätkuvalt kõiki neid elukaid, kelle nime ma isegi parima tahtmise juures öelda ei oskaks ja kelle olemasolust mul varem aimu ei olnud. Tuleb tunnistada, et minu valik on uudishimuliku asemel pehmelt öeldes turvaline ja baseerub peekonil ja munal.

Esimese poole päevast sisustab ringkäik linna keskmes. ERSO omad hiinlased Pan Ye ja Xiaonan Nie viivad huvilised uudistama poode ja hiiglaslikku maa-alust turgu. Viimase mitu korrust sisaldavad muuhulgas tätoveerijaid, massööre ja "Yes, rolex, original!" teatavate müüjatega (kes ise ka seepeale itsitama pistavad) kellapoode. Väidevalt saab sealset kaupa alla tingida nii kuni 80%.

Kella kolmest algab esimene proov Daliani Kunstide Keskuses. Sellest pikemalt Eesti Päevalehes, ent lühikokkuvõte kõige meeleolukamast episoodist on umbes selline: kohapealt laenatud kontrabassid osutuvad omamoodi Schrödingeri kassideks. Et nagu on ja ei ole ka. Siinsel juhul on nad teoreetiliselt ju olemas, praktilisest kasutamisvõimalusest on esialgu asi aga kaugel. Kohale on nad saabunud nimelt juppidena, uhiuued pillikeeled kurvalt krussis.

Suurem õnnelaine ei taba ka löökpillilmängijaid, kes avastavad, et siinsete pillide seos kodumaal harjutud instrumentidega seisneb peamiselt välises sarnasuses. Ja kas taldrikud peaksidki kõlama nagu potikaaned või on tegemist kõrgema astme muusikalise saavutusega, mida eestlased lihtsalt hinnata ei oska, jääb teadmata. Dirigent Kristjan Järvi, kes peaaegu et otse lennukilt proovi maandub, on aga rõõmus kui lind ega lase end häirida sellest, mida nagunii muuta ei anna.

Loe järge juba homme Publikus!

Loe veel


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare