Tänaseks on Simple Plani kuulajaskond kasvanud koos nendega ning ehkki uutest austajatest kollektiivil puudust ei tule, on alati nende kontsertidel käimas see rahvas, kes 2002. aastal nendega kasvamist alustas.

Mida mäletad 2008. aasta esinemisest Tallinnas?

Sébastien Lefebvre: Ma mäletan, et oli väga palju hulle inimesi. Me olime küll vaid ühe õhtu linnas, seega me ei näinud palju, aga nüüd me tulime juba pühapäeval ja meile anti vaba õhtu enne kontserti, seega uurime linnas ringi.

Teil ilmus uus album "Taking one for the team", kas ja kuidas saab seda üldse teie varasema loominguga võrrelda?

S: Raske on seda üldse millegagi võrrelda. Me teeme alati iga uue albumi parema, kui kõik eelmised ja ma arvan, et sellel albumil on palju energiat. Katsume iga kord miskit pisut erinevat teha ja ma armastan seda albumit küll väga. Muidugi iga fänni jaoks on lemmik parasjagu see album, millega ta bändi enda jaoks avastas.

Kui minna ajaloos tagasi ja vaadelda teie kõige esimest albumit ja selle menu, 2002. aastal ilmunud "No pads, no helmets... Just balls", siis kas sellest ajast pärit fännid on koos teiega kasvanud või on hoopis uus publik peale tulnud?

S: Ma arvan, et mõlemat. Päris hämmastav, et kui esimene album tuli, olime kahekümnesed ja meie fännid olid ju samaealised. Paljud neist kasvasid koos meiega üles, paljud kuulajad tulid ka teise ja kolmanda albumiga. Aga on suur osa neid, kes on alles praegu 16-17-aastased ja avastavad meid nüüd. Endiselt on tegelikult palju seda "esimese-albumi-rahvast" ja fänne, kes ei ole ka kunagi meie esinemistel käinud.

Esimese albumi lugudel oli meil väga universaalne sõnum, mis läks paljudele korda, seal on lood "Perfect", "I'm just a kid", jne. Aga meie albumitel on alati väga isiklik sisu, nii mõnigi lugu räägib meie lähedaste haigusest või lausa kaotusest ja sellise tragöödiaga toime tulemisest.

On teil mõni mälestus kontserdist, mis teid on väga liigutanud?

S: Oh, neid on nii-nii palju! Aga kõige eredam on meie esimene suur esinemine Torontos. Meil oli ainult üks väike demo, mida levitasime ja me ei olnud üldse tuntud. Astusime ühel festivalil lavale ja kui mängisime laulu "Worst day ever", hakkas rahvas järsku kõrvulukustavalt valjusti kaasa laulma. Me jäime täitsa vait ja lihtsalt kuulasime, me ei suutnud seda uskuda. Muidugi ka esimene suurem esinemine meie kodulinnas Montrealis, kus astusime lavale ja 50 000 fänni karjus meile vastu... Selline asi võtab sõnatuks.

Kas te olete enne lavale minekut pisut närvis ka ning on teil mõni rituaal enne esinemist?

S: Me oleme ärevil. Närvilised oleme siis, kui on esimesed esinemised täiesti uute lugudega, või kui on suured telešõud, kus peame otse mängima. Enamasti me lihtsalt naudime ja oleme pisut elevil ikka. Lavarituaal on meil väga lihtne, lööme lihtsalt sõbramehelikult rusikat kokku ja hüppame peale.

Paljud rokkbändid on tuntud oma hullude nõudmistega, mis teie soovinimekirjas kindlasti olema peab?

S: Meil midagi hullumeelset pole... Meil on väga minimaalne nimekiri, sest meile ei meeldi asjade raiskamine, palume ainult hädavajalikku. Aga vot käte desinfitseerimisvahend on küll üks uus lisand listis, sest me kohtume nii paljude inimestega ja surume fännidega kätt. Nõndaks ei taha me teistele igasugu batsille edasi levitada ja hoolitseme, et meie käed oleksid puhtad.

Kas mäletad mõnda eriti äkilist kontserti, kus mõni kentsakas vahejuhtum aset leidis?

S: Viimati, kui Rootsis esinesime, siis meile räägiti, et järgmisel päeval pandi kontserdipaik kinni. Tuli välja, et meie fännid tantsisid ja hullasid nii kõvasti, et saali põrand hakkas läbi kukkuma. Seega, koht pandi kinni ja alustati põhjalikke renoveerimistöid.

Mis lugusid täna õhtul kuulda võib?

S: Meie kava on ikkagi parimatest hittidest koosnev, seega me mängime kõiki vanu tuntud lugusid ka. Paljud fännid pole kunagi meie kontserdil käinud ja ka nemad tahavad kuulda neid lugusid, tänu millele nad esiti meid üldse kuulama hakkasid.

Simple Plan astub täna lavale klubis Factory kell 20:30.