Publiku aastalõpuintervjuu: Eesti muusika — kidub või õilmitseb?
Intervjueerisime võimalikult erineva vaatenurga ja tegevusalaga muusikainimesi:
Helen Sildna (Musiccase) — Tallinn Music Week eestvedaja ja kontserdikorraldaja (Morrissey, AIR, Sigur Ros, White Stripes, Tricky jt maaletooja),
Toomas Puna — staažikas SkyPlusi programmijuht,
Paul Pihlak — Elwood Muusik OÜ juht, Maailmaküla festivali korraldaja,
Meelis Eskola - Club Vision ja All Stars üks eestvedajatest. Üks plaadifirma AM Records (Kairit Tuhkanen ja Vaido Neigaus) omanikest, korraldanud tantsumuusikaprojekte Släm, Mad-Masterz jt.
Kuidas Eesti muusika tervis on?
Toomas Puna: Sant. Liigesed valutavad nagu vanainimesel. Vähemalt mis puudutab Eesti popmuusikat. Häid sounde osatakse toota, aga meloodiate osas valitseb tühjus. Võib-olla 2-3 laulu aastas on sellised, mida inimene kohe pärast esmakordset kuulmist oskab ja tahab järele vilistada. Nukker värk. Isegi meie tippbändidel on ideed täiesti otsas. 90 protsenti Eesti laule, mis Sky Plus oma playlisti võtab, jõuavad sinna selle pärast, et nad on talutavad. Mitte head, aga talutavad.
Artistide turundamine puudub täiesti. Mitu popstaari on Twitteris? Kellel on Youtube’i kanal? Asjade selline seis on loomulik, sest esinemisi pole, plaadid ei müü, raha ei tule. Et elus olla, teevad muusikud päevasel ajal muud tööd jne. Eesti muusikaäri kui selline on lakanud olemast. Bändi tegemine Eestis võib olla töö, aga mitte business. Nukker.
Paul Pihlak: Tegelikult üllatavalt hea. Tähendab, et kindlasti parem kui kümme aastat tagasi. Vajaliku raamistiku seisukohast (nt riiklik kultuuripoliitika) on samas enamik asju väga halvasti. Kõik sõltub konkreetsete tegijate entusiasmist, no ja õnneks mõnel seda entusiasmi täna on.
Meelis Eskola: Eesti muusika areneb uutes suundades, kindlasti ei kao kuskile Eesti pop-rokk, aga tantsumuusika areneb kiiresti ja käib ajaga kaasas.
Helen Sildna: 2009. aasta on olnud Eesti muusika jaoks eriliselt hea aasta. Praeguseks on selge, et Tallinn Music Week, kus osales 65 Eesti bändi, on andnud ka juba esimesi tulemusi rahvusvahelisel areenil. Lisaks andsid Kosmikud Soomes kontserte, Baltikumis-Skandinaavias on edu olnud Bedwettersil. Metsatöllu ulatuslik Euroopa-turnee oli Eestis pretsedent, ulatuslikul tuuril käis ka Talbot. Plaadidiilid rahvusvaheliste leibelitega said Sinine, Andres Lõo, Röövel Ööbik.
Head uut eesti muusikat ilmub pidevalt, aina rohkem võib näha kriitikute edetabelites ka just Eesti muusikat, loodan et pole kaugel ka aeg, kui Eesti uusi plaate arvustab ja hindab ka välispress.
Toomas Olljum: Eesti muusika tervis on hea ning pidevalt liiguvad asjad paremuse poole — Eesti bändid tuuritavad Euroopas, Tallinn Music Week on ellu kutsutud, toetus uuele muusikale on kasvanud ning ka meedia jälgib huviga Noortebändi ja Coca Cola Soundwave’i arenguid. Tänavu on publik üles leidnud mitu uut ja head kontsertpaika nagu Tapper ja Puhas Kuld.
Ja tundub, et Eesti kuulaja on muutunud maitsekaks — Eesti muusika tarbija peab olema juba päris küps, et vastu võtta Marten Kuninga laadset selli prime-time’il teleshows.
Mis roll on muusikal Eesti inimese elus?
Helen Sildna: Eestis on muusika roll mõneti vastuolulises seisus — ühelt poolt on meil võimas koorilaulu, laulupidude ja ka muusikahariduse traditsioon, me ju suisa “laulsime ennast vabaks”. Kõige selle järgi võib öelda, et muusikal on Eesti inimese jaoks eluliselt oluline tähendus. Teisalt on popkultuur ja lääne popp-rokk hakanud laialdasemalt levima alles taas-iseseisvumise ajal.
Nõukogude ajal otsustas teatavasti riik rahva eest, mis on kultuur ja mis on muusika, mida tasub ja tohib kuulata. Seetõttu on meil siin muusikaharituses ja muusika tarbimise harjumustes popkultuuri mõistes üks tugev lünk sees. Lou Reed ja Bob Dylan, kes mujal maailmas on muusikaajaloo seisukohalt kultuslikud ikoonid, omavad siin vaid väiksele osale eestlastest mingit sügavamat tähendust. Seda lünka on nüüd raske täita, see kõik vajab püsivat ja süstemaatilist arendus- ja teavitustööd.
Hea meel on muidugi selle üle, et Eesti kohalik bändi-skene on hakkanud jõuliselt kasvama. Eks see nii on, et kõik hakkab tegelikult peale kohalikust arengust, kindlasti on aga oluline olla kursis ka sellega, mis toimub maailmas. Välismaailmaga suhestumata on meil raske ka oma muusikat Eesti piirest välja viia.
Paul Pihlak: Ilmselt küllaltki olulist. Aga suurem osa sellest ei ole ilmselt teadlik või sihilik ning veelgi suurem osa ei päädi operatsiooniga kassaluugi juures. Ning need operatsioonid, mis kassaluugi juures toimuvad (pileti või plaadi ost näiteks), sellest summast läheb ebaproportsionaalselt suur osa kinnisvaraarendusele (nt saali rent, plaadipoe juurdehindlus) ning riigile (käibemaksuna), mistõttu see kõik on maksja jaoks kallis, aga sisu tootmiseks (uue muusika salvestamiseks) ei jää ikkagi midagi. Noka ja saba värk.
Meelis Eskola: Ma usun, et vahelduva eduga — mingi aeg oli taas Eesti muusika väga populaarne, siis jälle ei olnud. Lõuna-Eestis on Eesti muusika palju popim ja seda mängivad nii DJ-d kui raadiojaamad soovilugudena väga palju. Eesti inimene on tegelikult pubi- ja baariinimene — see tähendab, et meile meeldivad eestikeelsed lood ja kui vaadata Eesti diskosid, kus mängitakse terve öö ainult Eesti muusikat, siis saab aru, et see meeldib ja on osa Eesti inimesest.
Toomas Olljum: Muusika mängib alati inimese elus tähtsat rolli. Ja kuna muusika saadab meid tänu erinevatele tehnikavidinatele aina suurema osa ärkveloleku ajast ning kuna eelkõige Eesti nö popmuusika on muutunud palju sisukamaks, lisab see ka meie eludesse palju rohkem uusi väärtusi.
Toomas Puna: Kuna muusika kättesaadavus muutub aina paremaks, siis aina suuremat.
Intervjuu jätkub. Homses loos kommenteerivad intervjueeritavad Eesti inimeste muusikatarbimise harjumusi.
