Popsensatsiooniks tituleeritud Hurts jäi lahjaks
Laulja Theo Hutchcrafti (24) hääl kõlas võimsalt. Ilmselgelt noortele naistele suunatud muusika saatel viskas mees lavale ka valgeid roose. Klahvpillimängija ja kitarristi Adam Andersoni (26) lauluoskus jäi aga saladuseks, kuna tema töö oli vaid süntesaatori taga istuda ja sellest akorde välja võluda.
Siiski olid ootused kõrgemad, kuna peale tunnist esinemist „lähme-laulame-ära-ja-astume-lavalt-maha“ suhtumist oleks saanud ja võinud paremini korraldada. Lavavalgustuse üle ei saa kurta — prožektorid töötasid ja vilkusid vastavalt vajadusele ja rambivalguski oli enamuse ajast suunatud lauljale ehk põhitegijale.
Loomulikult ei alanud kontsert sugugi õhtu naela ehk Hurtsi ülesastumisega. Peale spordihalli sisenemist kell 19, sai antud üleriided ühe euro eest garderoobi ja võetud siis esimene siider. Ei läinud palju aega, kui varakult kohale jõudnud inimesed nägid ja kogesid midagi enneolematut - ühel hetkel kostis kõrvulukustav heli, mis oli tingitud sellest, et riidehoidu üles seatud metallist püstakud järgemööda kokku kukkusid, tekitades „doominoefekti“. Enamike joped ja kasukad jäid siiski sellesse osasse garderoobis, mis vankumatuks ja püsti jäi.
Minuteid hiljem avastasin kaaslasega, et saalis on üsna jahe, mispeale nõudsime oma riided tagasi. Riiete hoidmiseks lunastatud euro oli aga muidugi läinud. Veel ligi poolteist tundi passimist, kuni lavale astus pop-duo soojendaja, eestimaine artist Shirubi Ikazuchi ehk kodanikunimega Silvi Pilt- elektroonilise muusika viljeleja, kelle loomingut on mõjutanud muuhulgas ka klassikaline Jaapani-stiil ja rock ning goth-muusika. Lauljaga oli kaasas ka neiu, kes süntesaatoril klahve klõbistas. Mu kaaslane ütles, et rahvas ostvat sellepärast nii palju siidrit ja õlut, et kaine peaga ei kannata soojendusesinejat lihtsalt välja - siinkohal pean tõdema, et jagan sama arvamust.
Tõepoolest - muusikastiilil ei olnud tegelikult ju vigagi, paljudel paladel oli Evanescence’i lugude sugemeid, kuid teostus ei olnud siiski "päris see". Toon välja kaks asja, mis häirisid Shirubi Ikazuchi esinemisel kõige enam. Esiteks ei eristunud laulja Silvi Pildi hääl muust taustast. Aru oli saada vaid sellest, kui naine hakkas inglise keele asemel laulma eesti keeles. Teiseks tekkis küsimus, miks kasutavad vähekogenud artistid tänapäeval normaalse nähtuse sub-bass’i kõrval ka nii--öelda kärisevat bassi? See viib ihukarvad kehast kõrgemale, hea veel, et viimased tüvirakkudest ei eemaldu. Muusika oli üheülbaline ja maitsetu. Seda ütlen ma inimenesena, kellele elektrooniline muusika siiski üldjoontes meeldib. Üks sarnane pala vahetus teise sarnasega. Tuletame meelde kas või Pet Shop Boysi loomingut: hästi läbimõeldud sõnad ja taustamuusika - viimasepeal 90-ndate synth-pop ensemble. Kriitika teostuse osas kehtib tegelikult ka Hurtsi enda kohta. Soojendusesineja tekitatud agoonia lõppemist tuli oodata umbes pool tundi.
Tunnike tüütut ootamist veel ja siis kell 10 õhtul nad tulid - Hurts oma koosseisuga. Kuulda sai mitmeid Theo Hutchcrafti sulest tulnud tuntud palasid nagu „Wonderful Life“, „Silver Lining“, „Stay“, „Better Than Love“ „Illuminated“ jne. Nagu ennist mainisin - kahest mehest, kellest üks laulab ja teine klahve katsub, oleks oodanud midagi suurejoonelisemat selles osas, mis puudutab lavalist tegevust.
Õnneks oli bändil kaasas ka drummar, kes vilkalt perkussioone tagus, kuid enamus helindust tuli siiski fono pealt. Õiget kontsertelamust ei tundnud ma ka sellepärast, et kõik lood, mis esitati, olid äravahetamiseni sarnased raadiost või Youtube’ist kuulduga ehk ei olnud nii-öelda live-esinemise loomingulisust ja vastavaks kontsert-esinemiseks kavandatud kunstipärasust. Valjem oli vaid müra, mis kuidagi kaasa ei kutsu ning mida kodus või autos raadiot kuulates ei eksisteeri.
Loendamatu hulk fänne filmis esinejaid mobiiltelefoniga ja kuigi pildistamine ning ürituse ülesvõtmine kaameraga oli eelnevalt ära keelatud, ei teinud läheduses seisvad ja kogu asja pealt vaadanud turvamehed ehk „Meeskond“ rikkumistest välja. Vähemalt jääb kohalviibijatele mälestus kontserdist videosalvestuse näol, kuna elamus, mida oodati, jäi saamata. Kui Hurtsi meeskond lavalt maha astus, hakkasid nagu ikka, inimesed käsi plaksutama ja esinejat tagasi hüüdma sõnaga „Korrata!“.
Aplodeerimine läks üle jalgadega trampimiseks ja seekord Hurts oma fännidele halastas. Nad tulid tagasi ning esitasid veel ühe loo. Peale seda, kui Theo Hutchcraft sõnadega „We were Hurts“ ("me olime hurts" - toim) taas poodiumilt minema läks, hakkas paljudel kohalviibijatel ka kiire ennast minekuks sättimisel - kes garderoobi poole, kes suitsu- ja WC-ala kaudu tänavale. Sellega võis suurejoonelise, kuid vajaka jäänud kontserdi lõppenuks tunnistada.
Kontserdi korraldajale jääb soovida vaid kindlat meelt ja töökat kätt, et säärased ebaõnnestumised enam ei korduks. Aitab ühest komejandist küll. Kui kõik muu tunduski normaalne, siis reklaamida välja üritus, mis peaks kestma kokku viis tundi, millest vaid poolteist tundi antakse live-muusikat, on naeruväärne ja kohaletulijaid alandav. Rääkimata sellest, et ürituse kestus oli tegelikult neli tundi ja see lõppes sellega, kui Hurts lavalt lõplikult lahkus.
