Põhja-Tallinn: sült või siiski mitte?
Arutasime tuttava muusikainimesega maailma asju. "Mis sa Põhja-Tallinnast arvad?" küsis ta. Teravmeelitsesin: "Eesti hip-hopi Meie Mees!" Ta reageeris: "Ära solva Meie Meest!" Ja ma ei saanud aru kas see oli nali või mitte. Rohkem me teemat ei torkinud, toimub põnevamatki levimuusikaelus. Kuid kuna "Meil on aega veel" sarnaneb algupärandi kohta kohatult palju Johann Pachelbeli 350 aastat vana "Kaanoniga", rääkimata sellele hiljem ehitatud hip-hopi lugudest, on küsimus Põhja-Tallinna süldibändi olemuse kohta põletavam kui ei kunagi varem.
Põhja-Tallinn on tänavu sisuliselt eikusagilt tulles võtnud üle raadioeetri ja edetabelid. Nende esikalbum "Per aspera ad astra" püsib Raadio 2-e koostatavas Eesti albumimüügitabelis juba kümnendat nädalat. Muusikavideod "Lähen ja tulen" ning "Nii lihtsalt ei saa" püsisid ETV2-e Eesti Top 7 edetabelis vastavalt üheksateist ja kaksteist nädalat, rääkimata YouTube'i vaatajanumbritest. Põhja-Tallinn on hetkeseisuga ilmselt kõige tüütumalt populaarsem bänd Eestis. Nagu ajaproovile alla vanduv Tanel Padar & The Sun aastatel 2005-2007. Või igiliikur Smilers 1998-2004.
"Vana kooli proffide jaoks on nad oma populaarsusega sama ärritavad, nagu olid Jam ja Terminaator omal ajal, kes tegid sellist muusikat mis rääkis noortega noorte keeles ja mille peale päris muusikud-bändid ei tulnud, aga just nemad tegid selle ära. Puhas Terminaator," analüüsib Põhja-Tallinna populaaruse lätteid Raadio Kahe muusikajuht Erik Morna.
Hip-hop artisti jõuline tungimine peavoolu teadvusse pole Eestis esmakordne. Kõigepealt tuli Tartust Cool D. Ajastuomase odava ja agresiivse päkapikudiskoga tümaks taotud raadiokuulajat raputas aastal 1998 ärkvele skene supergrupi A-Rühma "Popmuusik". Toe Tag kõnetas laiemat publikut stabiilselt alates 2004. ilmunud albumist "Legendaarne" kuni MC Revo Jõgisalu surmani augustis 2011. Rääkimata 2003. plaadiga "Ühendatud inimesed" debüteerinud Jarek "Chalice" Kasarist, kelle muusikategemised on tänseks ammu žanripiirid ületanud.
Kasar meenutab, et kuulis Põhja-Tallinna asutajaliikme Jaanus "Wild Disease" Saksa loomingut juba kümmkond aastat tagasi: "Ja siis ta oli lootustandev. Aga tal õnnestus olla kümme aastat lootustandev. Tore, et ta on ennast lõpuks leidnud, oli aeg."
Ja milles seisneb Saksa trikk? "Neil on catchy'd refräänid, siis tuleb ülejäänud tekst," analüüsib Kasar täpsustades, et muusikaline huvitavus pole Põhja-Tallinna puhul samuti esmatähtis. "Refräänid on niivõrd kõvad, et muu tekst jääb tahaplaanile, kuigi neil on ka sõnamängud ja asjad seal sees. Aga kui teksti lahata, siis see on veidi vaht. Kuid suur bänd hingab ühes, see toimib." Samas nendib ta, et Põhja-Tallinna helikeel pole eriti huvitav.
Tõsi, et Cool D ja A Rühma ühiskonnakriitikat või Toe Tagi irooniat Põhja-Tallinna tekstidest ei leia. Küll aga leiab bändist selle meloodilisi refrääne toetava naislaulja. "Naishääl mõjub," kinnitab Kasar, tuginedes oma aastatetagustele kogemustele koostööst Hannaliisa Uusmaga.
Ehk ongi Põhja-Tallinna fenomeni saladuseks oskus tabada ära ja kombineerida teatud muusikalisi ja imagoloogilisi elemente mis lihtsalt toimivad? Nu-metalikult vaikne/räpitud salm ja vali/lauldud refrään struktuur kordub laulust laulu. Harmooniad on tuttavlikult lihtsad Refräänitekstid on meeldejäävad ja räpikohad pole konkreetse sõnumiga vaid räägivad kõigiga kõigest, ohutust eimillestki. Live-bändi eelitamine täiselektroonilistele loopõhjadele paneb esinemised elama. Lastekoor sulatab konservatiivsemat publikut. Kirikus filmitud ja jõulukuul avaldatud "Meil on veel aega" toob meelde Kelly Family taolised kristlikud perebändid. Ühesõnaga - vähimate ühisnimetajate summa töötab.
Muusikaringkondades suhtutakse Põhja-Tallinnasse mitmeti. Küll põlgusega, küll irooniaga, küll tunnustavalt. Kuid mitte avalikult. Arvamustest jääb kandvalt kõlama mõte, et Põhja-Tallinn on kogupereräpp, hip-hop mis on keskmisele popipublikule söödavaks lahjendatud, mille prototüübiks olid Tommyboy ja Külalised. "Minu meelest ei tohiks neid nuhtluseks nimetada, nad on väga tublid olnud. Häbi kuulata ei ole ja see on Eesti räpi juures suur asi," võtab Kasar kaitseks sõna.
Aga põhiküsimus, kas Põhja-Tallinn on siis sült või mitte? "Kui võtta aluseks teaduslik terminoloogia, siis süldimussi teevad bändid, mis käivad esinemas võõrastel sünnipäevadel ja pulmades," ütleb Erik Morna ja täpsustab: "See on muusikatööstuse haru terves maailmas, millele Eestis on selline lahe nimi antud, et bändid kes esinevad seal kus on pidudel pikad süldilauad. See on põhimõtteliselt meelelehutuslik muusika. Aga ma kahtlen kas Põhja-Tallinn läheks kuhu iganes joomise taustaks soovilugusid mängima."
Anonüümne muusikamänedžer võtab Põhja-Tallinna fenomeni kokku nii: "Asi ise vaevalt algselt mingi päris "turuvallutamisena" plaanis oli. Tegelikult on neil ausat vedamist ja rahva seas ka lihtsalt omajagu edu olnud. Võib-olla kogu see kaasas käiv tühi haip, tants kastmes a la Mart Sanderi üle-eilne paroodia ja nii edasi teeb sellest hoopis lõpuks süldi?"
