"Kui esimene tund on odavam, mine teiseks tunniks, sest siis hakkavad mängima bändid," ütles talupojatarkus kriitiku kuklas. Ega ta eksinudki. Juba klubi ukse taga sabas seistes võis aimata, et saalis toimub midagi põnevat, mis pole kõrva järgi ei Talbot ega Nevesis.

Kas tõesti pandi külaline esimesena püünele? Jah. Kui kriitik saali astus, oli kontsert juba alanud. Laval mängis The Grand Astoria keskendunult kitarrikäiku, mis kordus ja kordus, kuni ühel hetkel järgmisega asendus. "Psühhedeelne värk," mõtles kriitik. "Suur-suur aitäh, me saame ometi mängida Tallinnas suurel kontserdil," tänas vahepeal loo lõpetanud bänd publikut. "Mul on teie üle hea meel," mõtles kriitik.

Ta jälgis bändi süvenenult, kuid ei suutnud hoiduda mõtteid minemast rändama: "Kunagi oli suvaline välismaa bänd rokisündmustel tõmbenumbriks. Terve omaaegne "Teenage Kicks" oli algul lahedate Skandinaavia garaažirokipuntide peale üles ehitatud. Tosina aasta eest mängis iga suvalise Soome väikelinna bluusitrio kõik kohalikud kaasesinejad laua alla. Kui üks neist polnud juhtumisi Zahir. Siis tuli seltsi Shelton San…" Kriitiku mõttekäik katkes, sest tema tähelepanu tõmbas korraks lava suunas Iron Maideni võtmes topeltsoolokitarr.

Tõe huvides olgu öeldud, et The Grand Astorial õnnestus kriitiku tähelepanu veel ühe ülejäänud kavast täiesti teismoodi looga endale tõmmata. Muul ajal mõtles ta sellest, kui palju on Eesti rokimaastik viimase kümne aasta jooksul arenenud. Kinnituseks sellele, et The Grand Astoria polnud päriselt ka kõige huvitavam bänd, teadsid need, kes polnud kriiitkud, pärast rääkida, et külaliste kavva olnud publikule nii mõnigi suitsupaus sisse kirjutatud. Aga nemad polnud eile öösel tööl.

"Nevesis teeb põhiliselt uusi lugusid," kinnitati kriitikule kõlakat. "Millal ma viimati Nevesist esinemas nägin, palju ma neid üldse aastate jooksul kokku olen näinud?" küsis ta selle peale endalt. Kriitik teadis, et Nevesis on hea kontsertansambel. Kunagi käis ta neid vaatamas-kuulamas põnevusega. Nüüd? Harjumusest. Ning soovist veenduda, et mõned asjad siin maailmas ei muutu.

Kuid Nevesise esimene lugu väitis vastupidist. Nelik, mida kriitik mäletas kui äärmiselt sirgjoonelist ja tempokat, oli muutunud. Kriitik kuulas huviga. Talle meenus Nevesise esinemine mullusel Tallinn Music Weekil ja see, kuidas ta oli vaimustunud tollastest uutest lugudest. "Tead, te olete ehitanud endale uute lugudega teise korruse peale," oli ta tookord kitarrist Erki Reimile öelnud. Täpsustades, et kuulis uutes lugudes kihistusi erinevatest raskerokižanritest, et Nevesis ei jää ennast kordama, vaid areneb. Nüüd kuulis ta neid kihistusi veelgi rohkem. "Nevesis on muutunud voogavamaks, kärinal kihutamine on asendunud pigem mürinal kruiisimisega," salvestas ta mällu tuleviku tarbeks märkme.

Ning ta nägi, kuidas Nevesise liikmed eesotsas laulja Janno Reimiga järjest särgid seljast heitsid. Hiljem märkas ta siinsamas Delfis uudist, et seda tegi Super Hot Cosmos Blues Bandi solist. Kriitik mõtles: "Miks on nii, et sõbrad teevad aastaid bändi, võitlevad endale välja koha meie rokipubliku südames, annavad järjepidevalt häid kontserte, neist kirjutatakse aastate jooksul mõned portreelood ja lõpuks teeb lauluvõistlusele läinud kõrvalprojekt ühest neist meediatähe, kelle puhul on kõige olulisemad tema tätoveeringud?"

Kuid kõige rohkem huvitas kriitikut sel õhtul Talbot. Kuidas neil, EMA galalt parima raskerokiplaadi laureaaditiitli koju viinud DIY-bändil, nüüd pärast algupärase trummari Jarmo Nuutre lahkumist läheb? Kas uus mees Jevgeni Mihhailov lööb ja möirgab sama vägevalt? Ning teisel öötunnil veendus kriitik, et Talbot on pärast remonti endiselt Talbot.

Kui kriitik taksot ootas, mõtles ta: "Ei olnud ju midagi üle mõistuse erilist siin täna õhtul. Aga mõnus elavmuusikaöö. Kõik oli hästi. Bändid, nende esinemisjärjekord, kunstiline tase, kõik. Ja hea, et inimesed ikka selliseid sündmusi üles leiavad ja saalid enam-vähem täis tulevad."