Ladõnskaja intervjuu: Vene täht, keda jumaldab Clinton
Teie elus oli niinimetatud Ameerika periood, kui te lahkusite Nõukogude Liidust ja siirdusite Ameerikasse, ja seejärel taas Vene periood, kui te tulite 90ndatel tagasi. Kuidas juhtus, et teil õnnestus nii Venemaal kui ka Ameerikas saada “omaks”? Ameerikas — silmapaistvaks Ameerika kohaliku džässi esindajaks. Ja vähe sellest, et teist sai Vene oma džässmuusik, te saite ka kangelaseks, kes aitas oma autoriteediga kaasa, et taliolümpiamängud toimuksid Sotšis.
Džäss — see on ikkagi Ameerika traditsioon ja mitte kusagil mujal ei õpetata seda nii hästi kui seal. Sellepärast tuli minu ellu Ameerika. Kuid ma kasvasin üles ikkagi Vene muusikaga, sest sündisin ju Nõukogude Liidus. Muide, ka Eesti muusikaga. Siis, et õpinguid jätkata, suundusin Ameerikasse. Praegu ma nimetaksin ennast džässi Vene esitajaks.
Ja ikkagi, mis sundis teid, muusikamaailma inimest, toetama ideed korraldada 2014. aasta taliolümpia Sotšis? Armastus spordi vastu? Patriotism?
Põhimõtteliselt ka need nimetatud põhjused. Patriotism nende hulgas. Ma olen sündinud Venemaal ja elan kaasa Vene sportlaste edule. Peale selle on minu jaoks taliolümpia suve omast huvitavam. Venemaal on palju suuri sportlasi ja ma olen nendest paljudega isiklikult tuttav, ning ma olen meie sportlasi toetanud sõnaga või koguni osalemisega olümpiamängudel. Sellepärast, kui tuli ettepanek toetada ideed korraldada olümpiamängud Venemaal, olin ma väga rõõmus! Rõõmustasin, et saan seda toetada oma autoriteediga. On tulnud aeg näidata, et venelased ei ole mingid koletised. Ja seda ei ole vaja tõestada mitte ainult maailmale, vaid ka meile endale. Me ei mõista sageli isegi, kui head me oleme, ja sellepärast ei oska seda ka teistele selgitada. Olümpiamängud — see on just õige võimalus näidata ennast oma paremast küljest… Sest halvast küljest näidata jõuame ennast igal ajal (naerab).
