Jazzkaare arvustus: laadiv energiasüst noortelt džässmuusikutelt

Seekordne laupäevaõhtu pakkus võimaluse haugata ampse igal aastal peetava Euroopa noore džässi festivali 12 Points mulluse kolme parima ansambli valitud paladest. Oli kulgemist, eneseotsinguid, elektrit ning kirge: Merepaviljoni lavalaudadel astusid üles sloveenia, türgi, itaalia ja rumeenia muusikutest koosnev Kaja Draksler Acropolis Quintet, Soome-Rootsi punt Elifantree ning õhtule pani säriseva punkti Prantsusmaalt pärit MeTal-O-PhoNe.

Noorte džässitalentide kontserdist Merepaviljonis teeb ülevaate Jazzkaare veebireporter Anu Baranin.

Samm-sammult ning justkui salapärase tagasihoidlikkusega juhatasid kontserdi sisse sloveenlannast pianist ja helilooja Kaja Draksler ning Acropolis Quintet. Esimesena lavale astuda on alati väljakutse ja nii ka seekord – võttis aega, kuni esineja ja publiku vahel hakkas tekkima sünergia.

Kui esialgu olid muusikakeskmes pigem sillerdavad ja õhulised klaverisoolod ning kooslus klaver, kontrabass ja trummid, tagaplaanil helipilti vürtsitamas elektrikitarr ja vokalisti mahehäälne skättimine, siis kontserdi lõpuks pääses tõeliselt esile ka lauljatari omapärane ja väga nauditav vokaal.

Enamik esitusele tulnud lugudest pärines pianisti sulest, ent sekka võis kuulda ka bassisti Mattia Magatelli, laulja Sanem Kalfa ning trummari Kristijan Krajncani heliloomingut. Just trummari loodud ja Arvo Pärdi heliloomingust inspireeritud kompositsioon „The Prophet” sai kontserdi keskel eriliselt sooja aplausi osaliseks.

Järgnenud Soome-Rootsi punt Elifantree pakkus kuulajale killukesi oma värskelt kauamängivalt „Time out”. Repertuaar oli valdavalt ingliskeelne ning pigem rõõmsameelne ja tempokas pop-jazz. Kuid skandinaavialikult sügava helikeelega „She’s changed” tõestas, et muusikutes on veel palju peidus. Kui Kaja Draksler Acropolis Quintet pakkus pigem sügavaid sisemisi diskussioone, mõjus Elifantree lauljatari rõõmsameelsus, lapsemeelsus, toores energia ning lavaline karisma ergutavalt ja kaasa elama kutsuvalt. Mainimata ei saa jätta ka bändi kooslust kui nüansirikast ja pühendunud tervikut – bänd toimis ja kõlas suuremalt, kui lavalt paistis. Tantsupõrandale meelitamisest jäi puudu, sest esinejale antud aeg sai kiiresti otsa, ent positiivse energialaengu sai Elifantreelt selleks õhtuks kätte küll.

Kolmandana ja ühtlasi viimasena astus lavale Prantsuse grupp MeTal-O-PhoNe: kolm meest, vibrafon, kontrabass ja trummid ning hulgaliselt improvisatsiooni, eksperimenteerimist, elektroonilisi elemente ning klassikalise muusika käsitlusi. Kõlanud muusika oli müstiline, salapärane ning suutis algusest lõpuni pinget üleval hoida. Äärmiselt muljetavaldav oli kontrabassisti Joachim Florent’i pillikäsitsus: ühel hetkel viimse detailini väljapeetud ning nüansirohke, teisal tehniliselt virtuoosne ja uskumatult kiire – pill lausa tantsis. Ka vibrafonimängija Benjamin Filament’i elektrilööke imiteeriv mängutehnika suutis haripunkti kulmineerudes tekitada illusiooni, justkui oleks mehel käsi rohkem kui kaks.

Kes ja kui suure emotsioonipagasiga pärast niisugust laadivat energiasüsti koju jõudis, sõltub küllap kuulajast endast, ent usun, et külluslikult meelepärast jagus sellel noorte talentide kontserdil igale kõrvapaarile.