Jazzkaare veebireporter Madis Must vahendab, mis mulje publikule kontserdist jäi.

Taanlased ei mõjunud nagu veiderdavad klounid, vaid nagu laste sõbrad. Nad olid kui suuremaks kasvanud lapsed, kes juba pillimängu selgeks saanud, kuid pole unustanud ka loomahääli. Nende sõbraliku oleku tõttu ei häbenenud tantsida pea ükski kolmekümnest lapsest ning suurem osa kaasa tulnud vanemaistki tantsis ja plaksutas.

Viimase tantsuloo lõppedes istusid muusikud lava servale. Kontserdi ajal elavaks ja julgeks muutunud lapsed kogunesid nende ümber, said kingiks ilusa plakati ning varem võõrad olnud lapsed jäid veel koos mängima.

Andre Maaker, muusik: “Siin laste arvelt allahindlust ei tehtud. Mulle tihti tundub, et lastele ei tehta asju täieliku pühendumisega. Mind väga häirivad lastelaulud, millele on süntesaatoriga põhjad tehtud. Umbes, et “lastele käib küll”. Selles mõttes mulle siin väga meeldis. See oli leidlik musitseerimine, lastepärane, aga sellepärast ei võetud midagi vähemaks või tehtud lihtsamaks. Lapsi ei tohi alahinnata. Nad ei oska palju nõuda. Sellepärast tuleb väga täpselt neile head asja pakkuda, et nad näeksid, et on elavad pillid ja on elavad muusikud. Lapsed näevad liiga palju sellist muusikat, kus lihtsalt vajutad nupule ja siis laulad kaasa. Mina ei ole elus varem sellisel kontserdil käinud, ei teagi millal järgmine kord niimoodi lastega minna saab.”

Hedvig Hanson, muusik: “See on üks viis, kuidas lapsi džässi juurde tuua. Tuleb ennast laste tasandile mõelda. Kloun, see on midagi muud.”

Laine, pensionär: “Mul on kaks kaheaastast lapselast, üks viieaastane, aga praegu nad kahjuks magavad kodus. Nad käisid väljas ja magamine sattus nii. Mind tõi kontserdile see maja – vanasti spordisaal. Siin mängisime korvpalli, hüppasime hobusest üle, et saada mäest alla suusatamiseks julgust. Ühesõnaga mälestused. Ma arvan, et plakati annan poja lastele, kes minuga siia ei jõudnud.”