Tere, Tanel! Kus sa praegu oled, kas juba Pärnus omadega?
Ei, ma ei ole veel Pärnus omadega. Ma praegu alles panen oma tehnikat kokku, et õhtul väga vinge oleks. Ehitan oma kitarriplokkidest asja, mille nimi on pedal board, aga see pole vist väga oluline informatsioon. (Naerab.)

Kas teie tänaõhtune kontsert on teie jaoks nüüd see kõige esimene?
Esimene avalik, jah. Meil oli eile siin tegelikult juba üks pulm.

Kuidas sul vahepeal läinud on, pärast The Suni lõpukontserti?
Kiirelt ikka. Palju proove oleme teinud – käisime uue koosseisuga just bändilaagris kolm päeva. Vahepeal olin siin Gruusias ja filmisin ühte telesaadet.

Uues bändis on sul Tarvi Kull (klahvid), Kaspar Kalluste (trummid), Siim Usin (bass) – kust sa need mehed leidsid?
Ei pidanud väga kaugelt otsima – oleme aastaid väga head sõbrad olnud. Kaspariga oleme koos ka The Sunis mingi aeg mänginud ja nii Kaspari kui ka Tarviga tegime Vallatuid Veste koos. See mõte, et kunagi mingit bändi koos teha, on meil aastaid juba olnud. Selline omavaheline lõõp, et kui kunagi see aeg tuleb, küll me siis teeme!

Tanel Padar bändiga

Oled igas koosluses ja üksigi alati nõutud artist olnud. Kui pikalt teil juba esinemisi ette broneeritud on?
Vist 23. juunini. (Mõttepaus.) Ei! Isegi järgmise aasta augustikuus on juba paar kontserdipäringut kirjas.

Ehk siis teil on juba pea aastaks kaubad koos, kuigi te isegi veel ei tea, milliseks teie omavaheline keemia areneb?
Ei, selles pole küsimuski, keemia on meil väga hea. See keemia oli juba varasemalt hea – ega see siis kehvemaks minna ei saa, ainult paremaks. Bänditunnetus on meil omavahel suurepärane, saame väga hästi läbi. Oleme kõik sama level'i peal – eesmärgid on ühised ja ka nägemus on sarnane.

Milline see ühine eesmärk ja nägemus on?
Eesmärk on järgmise aasta alguseks Tanel Padari sooloalbum valmis teha. Sellega olemegi tegelenud ja selle pärast oleme bändilaagreid teinud, et uut materjali toota. Kaks kolmandikku lugusid on juba valmis. Natuke tõmbame veel sellest pöörasest suveajast hinge ja siis peaks stuudiosse minema lugusid salvestama. Aga kõigepealt tõmbame live-kontserdid korralikult käima!

Kas esitate täna juba uusi lugusid ka?
Jaa, kindlasti! Suvel küsiti meilt hästi palju lugu "Parem veelgi", korra isegi meie bluusbändi kontserdil (Naerab.) Aga tuli öelda fännidele, et seda kuuleb alles septembrikuus. Täna siis ongi see päev, kui seda esimest korda päriselt avalikult esitame.

Palju teil sinu vanu lugusid kavas on?
Kui niimoodi võtta, siis mitte ühtegi, sest The Sunist pole siin midagi alles jäänud. Saundi biit on täiesti teine, sest oleme lugudele uued arranžeeringud teinud. Äratundmisrõõmu on palju, aga ka uudsust ja värskust. Nende lugudega on nii, et nad on nagu mu lapsed, mis ma teinud olen. Ei ole ju väga ilus, kui isa oma lastele selja keerab. Põhimõtteliselt, käies ise lääneartistide kontsertidel, kelle muusikaga olen üles kasvanud ja keda olen fännanud juba noorest peast – kui nad mängivad kontserdil ainult oma uue plaadi materjali, siis oled ikka vähe pettunud, et ei kuulnud neid lugusid, mida sinna tegelikult kuulama läksid. Sama asi on minuga ka: "Võta aega", "Õnne valem" ja "Nii siis jääbki" on lood, milleta ma nähtavasti elu lõpuni hakkama ei saa. Ja polegi mõtet! Need on head lood, inimestele meeldivad ja inimestele meeldib neid ka kaasa laulda, mis on oluline. Eks neid uusi lugusid tuleb ikka kogu aeg juurde ja peale, aga suure tõenäosusega ei kao need minu põhihitid veel ka viie aasta pärast mitte kuskile.

Seleta muusikanohikutele, kuidas see kõlapilt teil täpsemalt muutunud on?
Kõlapilt ei ole niivõrd tehniliselt mehaaniline ja üksluine, kui see oli The Sunis. Sellel on konkreetne oma saund ja vastavalt lugudele on ka saundipilt erinev. Ta on kindlasti mitmekesisem kuulajale ja mängu mõttes ka mul endal ka kuidagi värskem. Õppisin ise need lood uuesti selgeks just kitarri osas ja mängin hoopis teistmoodi. See on väga põnev ja huvitav.

Siiani oled laulnud eesti keeles, aga ega uue bändiga juhuslikult inglise keeles muusikat pole plaanis tegema hakata?
Selle peale me hetkel ei mõtle, läheme päev korraga. Oleme kõiksugu asju arutanud, aga tegeleme praegu sellega, et saaks sooloalbumiga ühele poole – siis on aega mõelda ja vaadata. Elu on näidanud, et mõlemas keeles tegemine on selline nii ja naa, pigem siis juba inglise või eesti keeles. Üks ei välista muidugi teist, sest alati võib ju teha mõne singli , kui tundub, et sellel võiks olla potentsiaali kuskil mujal ka midagi saavutada. Miks mitte, aga see pole eesmärk omaette. Pigem on eesmärk võimalikult kiiresti jõuda kõikide fännideni ja arusaamani, et ma ei lõpetanud laulmist ära, nagu paljud siin minu videopöördumise pealkirja lugemisest aru said. Videopöördumine oligi selleks tehtud, et kuna inimesed ei viitsi süveneda ja lugeda, siis äkki nad viitsivad vaadata, aga ikka tänase päevani kohtab veel inimesi, kes tulevad ja küsivad, et "Aga te laulate ju nii hästi! Miks te küll ära lõpetasite?"

Oled nüüd iseseisev ettevõtja. Kas tegeled kogu korralduse ja vastutusega ise?
Kõik käib läbi minu ettevõtte juba aasta algusest, aga ei tegele ainult ise. Meil on tiim moodustunud, kuhu kuuluvad ka bändiliikmed. Ei ole nii, et bändiliikmed saavad ainult e-maili informatsiooniga, mis kell ja kus olla, vaid me arutame kõik asjad omavahel algusest lõpuni läbi. Üritame, nii palju kui võimalik, oma jõududega hakkama saada ja praeguseni tundub, et saame ka. Kogemust on juba nii palju, et pole mingit probleemi – kõik toimib, kontaktid on olemas. Ja nagu varasematelgi aastatel. siis paljud kontserdipakkumised tulevad jätkuvalt isiklikult läbi minu, kuigi juba on teised inimesed, kelle poole pöörduda. Samas, tore on inimestega suhelda, kes tunnevad su vastu huvi.

Oled sa nüüd õnnelik muusikuna, pärast seda kannapööret?
Päris õnnelik ei ole, sest mul siiamaani kripeldab, et tükike minust on puudu. The Sun oli ju algusest peale minu tehtud ja mängisime minu tehtud lugusid. 15 aastat on laisas laastus nii pikk aeg, et jätab igas inimsuhtes või kollektiivis oma jälje. Siin oli palju pahameelt, et ma ei kohtunud Kihnus fännidega, aga asi oli selles, et minu jaoks oli see ju kõige raskem. Vajasin seda hetke, et olla rahus ja meenutada, et see kõik jõuaks kohale. Õigemini, see jõudiski kohale ja see oli keeruline... Ükskõik mis suhtes selline lõpufaas on – mitte keegi ei tunne, et ta tahaks pärast seda grupipilti hakata tegema. Pigem tahaks omaette olla, natuke aega anda, mõelda ja analüüsida. See on kõige olulisem. Pealegi, kui 15 aasta jooksul pole tekkinud võimalust minuga pilti saada ja jätad selle viimasele kontserdile, siis on see juba oma viga. Ma pole oma fänne kunagi halvasti kohelnud, aga sel korral mõtlesin tõesti enda peale, sest see oli mulle tähtis. Kui need pahandajad mõtleksid selle olukorra lahti oma töökoha või ükskõik mis suhtes, kasvõi inimsuhetes – kui see suhe lõppeb ära, kas ta siis oleks huvitatud või tahaks maailmaga seda emotsiooni jagada? Muusikas tekitatav emotsioon on jagamiseks, aga see, mis tuleb muult tasandilt, on juba isiklik asi.

Kas õhtuse kontserdi eel on närv ka sees?
On küll, jah! Aga see on selline positiivne ja pigem tore tunne. Sõbrad ja tuttavad, kes The Suni kontserdil juba aastaid ei käinud, sest "oli juba käidud küll", nagu nad ütlesid, on täna tulemas. See vist ongi see, mis ärevust tekitab. Eks nemad ole ootusärevuses ja meie bändipoistega samuti, kellel on tulemas vanemad ja ämmad. Ja mul endalgi on tulemas lähedasi ja pereliikmeid. See on lahe, hoopis teistmoodi ärevus.

*

Juba järgmisel reedel, 15. septembril, saab Tanel Padari uut bändi näha Tallinnas Vabanki ööklubis. Vaata tänase Pärnu kontserdi kohta lisa SIIT ja Tallinna kontserdi kohta SIIT.