Omiri puhul on tegu väga ambitsioonika ja novaatorliku loomingulise kooslusega, kus elektroonilisi rütme ja erinevate rahvaste traditsioonilist muusikat erinevatel instrumentidel esitatakse. Eksootilised pillid nagu rootsi nyckelharpa ehk klahv-viiul, torupill ja bouzouki Vasco Ribeiro Casais esituses ning suurepärased visuaalid ja tantsusammude õpetused VJ Tiago Pereiralt moodustasid hullumeelse
terviku.

Muusikalisi mõjutusi äratuntavate meloodiatega kõlas portugali rahvamuusikast poola masurkade ja prantsuse ning rootsi rahvaviisideni. Tõeliselt nauditavaid drum'n'bass'i, jungle'i ja breakbeat'i rütme aluspõhjadeks võttes, kuhu peale eluspillidelt sämpleid lisati ning seejärel instrument jälle uue vastu vahetati ja seejärel tõeliselt tempokal helimassiivil ekstaasi piirini kõlada lasti.

Muusika, mis kostus, oli sedavõrd endassehaarav, et osa publikust otsustas rühma- ja grupitantsude asemel vaid iseendale loodud ekstaatilises tantsuruumis peaaegu et hullumise piirini kaasa elada.

Samas on meeldiv tõdeda, et jätkus ka publikumi, kes tantsis meeleldi seinale kuvatavate juhendite järgi erinevaid grupitantse. Väga raske on seda tunnet kirjeldada, mis saalisviibijaid võis valllata,
sest sellist helide- ja valgusmängu peab ise kogema.

Tunnustuseks Omiri suurepärasele artistlikule tasemele on kasvõi fakt, et kõik nende plaadid olid juba reede lõunaks läbi müüdud. Rahvas teab mis on hea ja oskab seda hinnata!