Delfi Roskildes: toimumas on “festivaaal”
Olgem ausad, esimest korda sellises pagasivaeses situatsioonis sellisele festivalile sattununa on kaks võimalust. Olla kaunikesti ärritatud mõningate Taani ebatavapärasuste pärast või olla küllalt rahul, et see festival on justnimelt Taanis — väidetavalt ühes enim endaga rahulolevas riigis üleüldse.
Näiteks ilm on ärritaval moel maru ilus. See tähendab, et eelmiste aastate vihmafestivalist on äkitsi (aastaga) saanud kõrbefestival. Olgu öeldud, et taanlastele meeldib põhimõtteliselt rämedalt suitsu kiskuda ning Roskildel käia. See tähendab aga paratamatult seda, et festivalilavade telkide all on umbne ja ohtlik. Ja taanlaste meeldib ka suitsuga edasi-tagasi sõeluda, mis tähendab ka seda, et festivalil ei ole muusika kuulamine sugugi mugav. Sõelumine tuleneb ilmselt soovist osta Tuborge, Gron Tuborge ja mingisuguseid /classic/uid. Ja veel mingeid konnamaitselisi rohelisi õllesid.
Tagatipuks näib, et muusikakuulamine ei ole peamisele klientuurile ka põhiline (võrdle kodumaiste festivalidega). Võtame näiteks eileõhtuse peaesineja Radioheadi kontserdi. Olgu muusika kuitahes hea — ja muusika on küllalt hea — siis põhiliselt jõuab kõrvu ikkagi mingi taanikeelne dialoog “muruniiduki varuosade soetamisest”. On ka üksikuid inimesi, kes on tulnud reaalselt muusikat kuulama, aga põhiliselt on see ikkagi “festivaaal”, kus ilmselt ei esine niivõrd muusikud, vaid kohaletulnud, kes magavad kusagil karjääri kõrval kõrbetolmus ja siis säravad mõned tunnid päevas, et pärast naasta zombiloote asendisse. Ilmne liialdus muidugi.
Mis on aga meeldiv on selline “hyggenlus”. /Hygge/ (ma pole üldse kindel, et see nii kirjutatakse) on taanikeelne tõlkimatu sõna selle kohta, et on “meeldiv ja kodune”. Kuigi /hygge/ on väidetavalt taanlaste enda arusaamatu tunne, siis isegi võõrastele pakub muhedust näiteks asjaolu, et taanlased voorivad festivalidele rataste seljas, lasevad kella (eales ei pidurda!) kui keegi neil ees on ja siis pargivad ratta suvaliselt kuhugi kraavi. Atmosfäär on meeldiv.
Tulles tagasi pagasiprobleemi juurde. Juhtus nii, et soome poisid ei suutnud panna pagasit ühe lennu pealt teise peale. Selle tulemus oli see, et Taani jõudnuna oli telk heal juhul Soome jõudnud. Kui selline stsenaarium näib murettekitav, siis tegelikkuses on see pigem isegi kohati mugav.
Legoklotsirahvas muidugi arvab, et kõik tükid suudab festivalikülaline ise kokku laduda ja kõik on suurepärane. Reaalsuses seisab administratsioonis problemide sektsiooni laua taga stereotüüpne hipi! Ja reaalsus on õnneks ka see, et spekulatiivseid ärikõveraid mittearvestavalt on võimalik kõik vajaminev festivalialalt soetada. Miks mitte tulla siia kaks kätt taskus?! Hinnad on sellised nagu Eestis, ainult et Taani kroon on kaks Eesti oma (1 DKK = 2 EEK, ca). Nii saab lisaks telkidele (200 DKK) osta koera- ja kassimatte (nii on neil kirjas). Iseasi, mis koer on inimesemõõtu. Ja kaslastest tuleb meelde ainult ilves.
Kui päevad on praegu tolerantsuse ülempiiril, siis ööd selle alampiiril. Taani päike loojub kahtlaselt nobedalt ja jätab endast järele jälgi eurorõskuse. Parem on, kui sul on oma koeramatt või mõni. Hommikul päikesetõusuga tähendab see muidugi seda, et tekk tuleb kiiremas korras maha lükata või riskida südameatakiga. Päike tõuseb nimelt sama kiiresti kui loojub. Ja teeb telgist Taani sauna.
Vaata neljapäevaõhtusi pilte, kus on näha Radioheadi, noorte lemmiku MGMT (ainuke väga hea lugu minu meelest on neil “Electric Feel”) ja “festivaaali” atmosfääri pilte. Samuti näeb seda, et Taani fast-food tähendab “okseburgereid” ja mida tähendab ohtlik raudtee ületuskoht. Turistifotosid Roskildest on muidugi ka.
