„Täna on promopäev,“ ütleb just Terevisioonis mänginud (intervjuu toimus teisipäeval - MN) saare naine Mai Agan ja kinnitab intervjuuga, et rahval oli õigus kui valis tunamullu Eesti Laulu vahesketšidest kõige õigemaks eestlaseks kange saare naise Milvi. Nelja rootsi meest kantseldavast Maist õhkub tegutsemisjanu ja eneseväärikust. Õhus on ootust, äsja ilmus tema bändi MaiGroup esikalbum „Luv“. Mai, kes sa oled ja miks sa sed teed?

Kui pika perioodi album „Luv“ kokku võtab?
Selle plaadi peal on viimase viie aasta jooksul kirjutatud lood. Kõige vanem, „January Dedication“, on kirjutatud aastal 2008, kõige uuem lugu on 362, mille kirjutasime koos kitarrist Calle Stålenbringiga pool aastat tagasi. Näen end arenemas. Ma arvan, et harmooniad on mul tänu seal omandatud haridusele läinud keerukamaks, olen õppinud kuulama asju, mida ma varem ei kuulnud. Aga pillimehe headust ma mängukiiruses või lugude keerukuses ei mõõdaks. Kui ma võrdlen oma vanu ja uusi lugusid, siis ma saan aru küll, miks on õppida vaja. Mitte paberi pärast, vaid selleks, et õpiksid kuulma ja kuulama.

„Seal“ tähendab Rootsis, mis vahe sel on Eestiga?
Ei taha kellelegi liiga teha, Eestis on supermuusikud ja kõik toimib, aga ma tundsin, et ma ise võin siin laisaks jääda, sest siin on kuidagi lihtsam läbi saada, ei pea väga palju harjutama. Rootsis on rohkem inimesi, rohkem muusikuid, rohkem konkurentsi ja seetõttu teevad kõik rohkem tööd. Ma pean rohkem vaeva nägema, sest tase on kõrgem ja seetõttu ma arenen ka ise rohkem ja kiiremini.

Tegelikult sattusid ju juba väga noorelt Eesti tippmuusikutega koos mängima – ega sa juhtumisi lapsgeenius polnud?
He-hee. Ma arvan, et ei olnud, ei.

Võis siin rolli mängida tõik, et teismeline tüdruk mängib hästi basskitarri, mis on juba nähtusena tähelepanupüüdev?
Ma mängisin algul kaheksa aastat viiulit. Ja leidis mu Tiit Paulus, meil oli ansambel 2+2=5 ning Tiit kutsus pidevalt oma sõpru, tippmuusikuid, Saaremaale meiega mängima, näiteks Ain Agan, Lembit Saarsalu, Jaak Sooäär. Ma olin siis kuusteist ja vaevalt, et ma kohe bassil tulistasin. Ma ei tea – äkki nad siis nägid minus midagi, et sealt võib midagi tulla. Aga ma olen ka palju tööd teinud, väga palju tööd teinud, et olla siin kus ma olen, nende muusikute keskel ja see pole iseenesest mõistetav minu jaoks. Olen pigem väga tänulik.

Kes su bändis on?
Björn Arkö saksofonil, Rasmul Lindelöw klahvidel, Calle Stålenbring kitarril ja Jonathan Lundberg trummidel. Björni ja Rasmusega õpime Stockholmi Kuninglikus Muusikaakadeemias ühel kursusel, Callega saime tuttavaks ühiste sõprade kaudu. Ikka võtad bändi need, kellega klapid ja naerad samade naljade üle ning tahad ka väljaspool kooli aega veeta.

Kas Rootsi feminiseerunud ühiskonnas on naisel end bändiliidrina või siis lihtsalt tõsiseltvõetava muusikuna lihtsam kehtestada kui Eestis?
Ma arvan, et Rootsis on naismuusikuid mingis mõttes tõsisemalt võetud. Neid on seal ka muidugi rohkem. Eestis kohtab seda suhtumist, et naine niikuinii mängida ei oska. Mina isiklikult prooviks hoida naiselikkust, selles pole ju midagi halba, kui ma machoks ei muutu. Ma saan ise väga hästi oma bassivõimu vedamisega hakkama, aga mul pole midagi selle vastu, kui keegi mind sealjuures aitab. Aga rootsi bändimehed on ilmselt…No nad näiteks ei paku abi, et bassivõimu vedada. Oma bändikaaslased samas pakuvad.

Koolitasid välja?
Jah, he-hee. Kas ma vastasin su küsimusele?

Jah, aga kas paneksid Eestis kokku ainult naistest koosneva bändi – nii seisukohavõtuna ja oma loomingu esitamiseks, et tuleks selline Eesti džässi Pussy Riot kokku?
Eesti džässi Pussy Riot kõlab päris hästi. Ma arvan, et äkki Aleksandra Kremenetski (Anstal) trummidel, Merje Kägu – käisime koos Otsas ja tema on Taanis õppimas käinud – kitarril. Britta Virves on hea klahvimängija, ta on praegu vahetusõpilasena Taanis. Ja mis salata– Teele Viira võtaksin ikka laulma. Käisime ka koos koolis. Sellist mahedat džässi laulab ta väga hästi oma madala häälega. Näiteks selline bänd. Merje on hästi malbe ja siis tuleb selline „hull“ Teele Viira.

Kui oluline on sulle su muusika esitamisel hoiak, see kuidas bänd on laval, meelelahutajapool asjast või on oluline, et lood oleks lihtsalt ilusti ära mängitud?
Kunagi oli see ilusti ära mängimine oluline. See on turvaline. Aga kui oled ise saanud rohkem hullust tunda ja õppinud riskima – sest koolis visatakse tihti külma vette, et siin on lugu ja mängi nüüd -, siis ma olen nüüdseks sellest hirmust natuke lahti lasknud. Mõnikord mulle meeldib, kui läheb teisiti kui eelmisel päeval.
Aga meelelahutajapool? See tähendab minu jaoks, et bänd näeb laval hea ja viisakas välja – see näitab lugupidamist publiku vastu ja üks asi, mida ma oma rootsi poistele tihti ütlen on, et naeratamine on okei. Kui naudid, siis näita välja.

Ise oled bassiga hüpanud meetri kõrgusele, tõmmates seejuures jalad kõhu alla, teinud klassikalisi poppungi hüppeid laval?
Hehee, päris nii ei ole. Aga me jaanuaris mängisime MaiGroupiga Faschigus ja Ain siis pärast ütles, et kas sa panid tähele, et sa hüppasid natuke laval. Eks mul oli vaja mingit energiat välja saada. Aga sellist klassikalist poppungi hüpet pole teinud, peaks ära õppima, ehee.

See on üsna raske, bassiga on lihtsam, sest kitarril pead hoidma samal ajal akordi, bassil ainult ühte nooti.
Ja-jah.

Bassi peetakse üldiselt jobude pilliks, mis sa selle peale kostad?
Ma arvan seda, et bänd on täpselt nii hea, kui on tema bassimees. Ja kui bassimees on jobu, on terve bänd jobu. Üldjuhul inimesed ei saa aru, kui tähtis on bassi ja trummi koostöö. Bass võib kujundada terve loo iseloomu – tema valib, kas mängida ette, löögi peale või taha, kas sünkoobiga või ilma. Ja ma arvan, et selle lause, et bass on jobude pill, lükkab iga bassimees ümber. Kõik võivad arvata, mida nad tahavad, aga ma tean, mis on selle pilli väärtus, ja mida sellega teha annab, kui ainult süveneda. See pole ainult C, G, C, G...

Iidolitena oled sa varem kusagil maininud Raul Vaiglat?
Kogu aeg vist räägin temast. Ta on minu öpetaja ja hea sõber. Nägin teda esimest korda mängimas Tõnis Mägi 55. juubelil. Vaatasin, et vau – niimoodi võib bassi mängida! Kui me Paulusega 2+2=5 bändi tegema hakkasime, siis impulsiivselt ütlesin, et ma hakkan bassi mängima. See oli selline äratundmine. Kui ma poleks Rauli mängimas näinud, hakanuks võib-olla hoopis akordinit mängima, hehe. Joni Mitchell on minu armastus läbi aegade ja James Taylor ka kindlasti. Imelik, et bassimängijal on lauljad lemmikmuusikuteks. Bassimängijatest on aga Jimmy Johnson minu superkangelane, Gary Willis, Jaco Pastorius, Jeff Becki naisbassimängija Tal Wilkenfeld, kes on bassimängutaseme kõrgemale viinud, kuid mitte sellepärast, et ta on naine, vaid sellepärast, et ta mängib väga hästi. Kindlasti mu õpetaja Robert Sundin Stockholmis, fantastiline mängija, kuid tal pole ambitsiooni, millest on mingis mõttes kahju.

Palju su muusikamaitsest moodustab muusika mis pole džäss? Meievanused on ju kõik Britney Spearsi näinud telekast.
Alustame jah Britney Spearsiga. Maarja-Liis oli mu lemmik, kõik laulud ja tantsuliigutused olid peas. Muidugi tolleaegsed bändid ka, hoverikoverid ja nii edasi. Aga nüüd on ikka Mitchell ja Taylor, kuigi nad pole ju väga padudžäss. Allan Holdsworthi, kes jäi enne mainimata, olen ma ka väga palju kuulanud. Ma ei teagi, mis stiil ta on, fusioon vist ikka. Samas ma kuulan Coldplayd, ma armastan Coldplayd. Või Rootsi pop-fusion triot Dirty Loops, kelle bassimängija, Henrik Linder, oli mu õpetaja õpilane, muide. Nemad teevad väga ägedat asja. Weather Report. Ma kuulan klassikat väga palju. Ma armastan Bachi. Praegu on Stravinsky vaimustus, loen ta biograafiat ja varajane periood on käsil. Ma kuulan täiesti igasuguseid asju, ma ei tea.

Su enda džäss on seal kusagil fusioni piiril, päris Kasekeseks või Radariks ei lähe, aga vahepeal läheb ilusaks, klaver teeb suure töö ära. Ja siis läheb jälle kandiliseks Miks sa seda muusikat teed?
Ma teen seda mida ma teen sellepärast, et ma ei saa kuidagi teisiti. Minu jaoks on muusika kirjutamine väga valuline protsess. Ma ei oska seda nii, et palun – siin on 1000 eurot, kirjuta väga hea lugu. Ma võiksin midagi kirjutada, aga seal pole südant sees. Kõik lood on isiklikud. See klaveriga lugu "Rite" on mu vanatädile. Ta on kõige ägedam vanainimene keda ma tean – tal on ilus aed, ta tikib, heegeldab ja koob, askeldab, naerab. Tal on superhuumor. Kunagi ei ole vanuri vingu, et kus Mulla-Madis on ja millal talle kaissu saab. Olen lapsepõlves temaga palju koos olnud. Ma mõtlesin, et kirjutan talle sünnipäevaks loo, et ta teaks kui väga ma teda armastan.
„Alpha ja Omega“ on näiteks Ainile kirjutatud. Selle riff kummitas mind pool aastat, ma ei saanud rahu enne, kui mul oli see kirjas ja ma sain sinna meloodia peale. Ja kui lõpuks valmis sai, siis oli tükk aega tühi tunne, ei saanud midagi kirjutada.
Kui ma bändiga neid lugusid mängin, siis mingis mõttes mõni lugu rebib haavad lahti, mõni toob mõne laheda emotsiooni tagasi. Igal lool on oma lugu.

Kõik mis teed on isiklik?
Ongi. Ütleme, et selle plaadi peal on mu viie aasta suurimad rõõmud ja kurbused. Inimesed, kes mu elus on, ongi nagu lood.

Kas sa vokaaliga muusikat kavatsed ka kunagi kirjutada?
Ma kunagi isegi kirjutasin, meil oli Erko Niiduga väike duo, kui me Pauluse juures olime. Kirjutasime muusikat eesti luuletajate tekstidele. Aga siis tuli bass mu ellu. Ja praegu pole veel see aeg, et uuesti laulukirjutamine käsile võtta.

Sõrmed või medikas?
Sõrmed, see on minu touch. Muidu on medika touch. Loomulikult, kui on vaja, siis ka medikaga. Aga üldiselt mulle meeldib otsene kontakt pilliga.

Näed sa end tulevikus bändiliidri või bändiliikmena?
Mõlemat võiks teha. Bändiliidrina pead organiseerima, et kuhu bänd tuuril magama panna, kuhu üldse ja kuidas reisida, kust selleks kõigeks raha leida. Bändiliikmena saad lihtsalt tulla, mängida ja lõbutseda. Kuigi nüüd bändiliidri roll tundub vist päris kole, siis ma ikkagi ei kujutaks ette, et ma ei saaks oma muusikat mängida. Skurupis õppides oli meil viis korda nädalas bänditunnid ja siis mingil hetkel ma sattusin sellisesse musta auku, kui enam-vähem nutsin igal õhtul, et miks ma pean seda tegema, mulle ei meeldi see muusika, ma ei saa sellest aru ja ma ei tee seda enda jaoks, kelle jaoks? Siis panin oma bändi kokku ja hakkasin oma muusikat mängima. Ja ühel hetkel ei tundunud standardite mängimine enam nii hirmus, mingi koorem langes südamelt. Ja praegugi me teeme seda intervjuud, sest mul on oma bänd. Terevisioonis olin ka selle pärast, et mul on oma bänd. Kui ma oleksin kahekümnes bändis tavaliige, siis kedagi ei huvitaks.

Edevus?
Kindlasti, igas muusikus peab olema edevust. Tuleb see teatav piir ära tabada, kust alates see muutub rumaluseks. Tasakaal tuleb leida, et miks muusikat teed. Kas sellepärast, et päriselt muusikat teha või sellepärast, et meedias figureerida? Miks ma Rootsi läksin? Ma oleks võinud ju siin paljudes bändides mängida, aga ma tahtsin veel õppida ja kui mingi tuntus peaks tulema, siis sellepärast, et ma olen hea, mitte sellepärast, kelle kõigi bändis ma mängin. Rootsis õppimine hakkab vist vaikselt ära tasuma.

Bassist ja bändiliider
Mai Agan (neiuna Jõgi)
Sündinud: 5.mai 1988
Õppinud: Saaremaa Ühisgümnaasiumis ja Pärsama Algkool-Lasteaias
Muusikat õppinud: Stockholmi Kuninglikus Muusikaakadeemias, Skurups Folkhögskolas, Georg Otsa nimelises
Tallinna Muusikakoolis, Kuressaare Muusikakoolis
Lemmikud: Joni Mitchell, James Taylor, Jimmy Johnson, Allan Holdsworth, Raul Vaigla, Gary Willis, Weather Report
Järgmised esinemised Eestis: 20.04 MaiGroupi plaadiesitluskontsert No99 jazziklubis - Jazzkaar, Aces of Bassesi ridades Sõru jazzil, Teele Viiraga Õllesummeril, Kokkukukkumisega Viru folgil jpm.

Jazzkaar
Toimub tänasest järgmise nädala lõpuni,
Peaesinejad Hiromi (Jaapan), Gregory Porter (USA) ja Charles Lloyd New Qurtet (USA).
Plaate esitlevad Mai Agan ja Hedvig Hanson.