ARVUSTUS: Beyond Beyond ehk Kašpirovski astmes neli
Lavaesine postidevahe ajas tüdrukutest ja neidudest üle, seinte ääres seisis vanem põlvkond. Väike tiir saalis ning hoovis võttis ehk minuti, kui bänd läks juba peale. Kell kaheksa! Ometi üks mõistliku algusega kontsert. Laval seisis neli noormeest. Kolm vaid mikrofonidega, neljandal lisaks telecaster kapoga. Kõrv aimas ka põhja, silm märkas Mac'i-kuttde taga. Lisaks kõlas ka põhipubliku kiljumiskoor kõrgel noodil. Mitte nagu päris, vaid ongi päris meie mõõtkavas.
Poistebändide kui vokaalkvartettide ajaloo võib kerida tagasi barbershop'ini ja doo-wop'ini. Kuid formaat nelja kenaks klanitud kutiga on omane olnud ka rockmuusikale. Ka Beach Boys'i tee algas üsna poistebändilikult. Muutus ju andekate California surfipoiste The Pendeltones nende teadmata esiksingli kaanel plaadifirma soovil Beach Boys'iks. Ning tunnistagem, et ka ülikonnastatud biitlite juures mängis ka see aspekt magnetit. Kuid kirsiks sel tordl jääb ikkagi The Monkees.
Ajalooliselt on tugevam olnud siiski vokaalpoistebändide traditsioon. Meie ajal kannavad instrumentaalvokaalpoprokipoistebändide tava Üks Suund ning 5 Sekundit Suve. Meilt võiks siinkohal esile tuua Stigi varasema põhibändi Trafficu. Kuid aeg on neist teinud meestebändi ning asutajagi lahkunud. Eesti vokaalkoosseisude ajaloost läheb lisaks arvesse ehk Terasmaa-Klas-Haug-Loop, biitmuusikavaramust Virmalised või Optimistid, hilisemast popist Rumal Noorkuu, 6pack, Jam, rokist näiteks varajane The Tuberkuloited, Slide-Fifty. Kutid ja meloodiline muusika, see on üks võtmetest võimaluste ukse lukule. Kuid ärgem unustagem ka meie antipoistebändi Musta Q-d!
Mingil põhjusel eeldasin nägevat pigem ühesuunalist vilksatust viiest suvesekundist peale vihmast klubiteed. Seda enam, et kutid nägid välja, nagu võinuks nad moodustada ka ühe vokaalinstrumentaalbändi. Rõhk oli siiski häältel ning tuttavlikult — eh, ma pole neid ju kuulnud varem! — plõksiv puhtakõlaline elektrikitarr teisejärgulisemas rollis. Teete nalja? See on ju Beyonce Beyonce. Ei, kõlab täiesti tõsiselt. Inglise keeles.
Hiljem vahetus elektrikitarr kahe akustilise vastu, lavalt käis läbi justkui Ameerika hipsteripopiskenest meile imporditud bassmees, lisaks ka elektritrummilööja. Bänd ei üks või teine pool otseselt. Õhkkond oli siiras, publik pihus avanootidest, kuid esialgu kohmetud, ikkagi esimene elavkontsert, jätsid kutid tiheda trobikonna kaasamata. Olukorda leevendab fännide eneste entusiasm. Ka lugude vaherepliigid muutusid läbisegi puterdamitest järjest kindlamateks, keskendudes nende loometeele. Et siis omaalgatuslik koosseis, Bandcamp'i leid. Mõlgutasin, et kahtlematult jagavad nad rida, sobivad formaati ning väärivad sellistena võimalust. Liiatigi pole tänu endi lauludele tootmisvahendid, vaid ka osanikud. Hitist saab elada. Klassikust kaua.
Kuid mul hakkas igav. Vaid vahepajatuste sisukus pani paigale. Jälgides ingliskeelseid lugusid mõtlesin, et on küll end selles keeles kergem väljendada. Kellele pole emakeel, ei kõla tekstid ehk nii banaalsed. Lisaks on esitajal-autoril võõrkeel kui mask, mis annab talle pigem rolli- kui isiklikkuse mõõtme laval. Katsu meie luule muusikas tekstina kasutamise tavade tasemel olla oma sõnadega. Ka laululüürika vanameistri Heldur Karmo mälestust ei kõiguta miski. Ega elavaid klassikuidki. Mõte mõeldud, hakkas käsi taskust telefoni tirima. Kuid mitte pildistamiseks, mis on alati halb näitaja.
Kuidas seda nüüd tagantjärgi kokkuvõtvalt öelda? Kutid — andekas, kuid isiksusepäratu. Kontseptsioon ja vorm on esimese esinemise ajaks neli plussi peale omandatud, kuid puudub lahtise peaga ahvinäoga poiss. Oasise “Wonderwalli” kaver võinuks olemata olla, liiga odav, kuid hiljem kõlanud eestikeelne popurrii mõjus seevastu igati sümpaatselt. Sellised asjad meeldivad vanemalegi publikule. Kuid lõpuks, ühispildi ajaks, käisite juba ka fännidega oma tahte järgi ringi. Kašpirovski astmes neli.
Seda bändi ootavad head ajad. Küllap näeme-kuuleme Beyond Beyond'i veel Eesti Laulul. See on võiduvalem igas mõttes — sihtrühma jaoks täpselt õiges eas moekalt klantsid kutid, vokaalid-vokaalid, ideaalne sulandumine oma skene maailmaplaani suurde pilti. Ning laulmise kõrvalt ei jääda kitarridelgi hätta. Lisaks omaloomingu ülekaal kavas. Aga ikkagi on terviku kõige suuremaks kiiksuks lisamuusikust bassimees.
Mõtlen veel, et siit tulebki välja, kui oluline on noorel, veel vastuvõtlikul inimesel silma- ja kõrvaring popkultuuri- ja muusika ning selle allhoovuste osas. Saadakse ju identiteet reeglina ühe suuna avastamise kaudu, mis võib jääda kas mööduvaks faasiks või vajaduseks süveneda, tuhnida ning joonega punkte paralleelide vahel ühendada. Edasi sõltub juba enda isiksuse sisust, kas ja mis kujul löövad välja andekus ja loovus, kuidas need arenevad. Formaalseks andekuseks oleks siis käsitööoskus sõna laiemas tähenduses, millekski vajalike võtete valdamise kunstina. Isiksusepärast lähtuv loob sellega ainulaadse sisu ja vormi. Kuid meie sisehäält on koolitanud meie lemmikud, mis on nendega kasvamise paratamatus. Me oleme nende summa. Mida enam ja põnevamaid või kultuslikemaid ne seas leidub, seda parem siin kollaažkarnevalil. Muidugi on palju ka enda kutsumustunde jõus ja töökuses kinni.
Siinkohal tooksin intuitiivse melomaania ning pop- ja alternatiivkultuuride mõjude summade meie aja näidetena välja Tommy Cashi, Indrek Spungini, Lotte Jürjendali, süngema poole pealt Kene Verniku ja Mart Avi kas omapäi või Badass Yukiga. Varasemast Rainer Jancise ja Vaiko Epliku. Rainer Jancis on lausunud mõttetera, et on tahtnud olla oma lemmikute moodi, aga neist erinedes, sest erinesid ju nemadki teistest. Kõrva- ja silmaring on igal enda teha. Wikipedia, AllMusic, Youtube — let’s go!
Eelmine lõik pole mõeldud otsese etteheitena, liiatigi isiklikuna, bändile ega produtsendile, vaid lihtsalt taustaks, mida ma pean enda jaoks huvitava isiksusepära, andekusele selle eheduse, siiruse, aususe mõõtme, autor-esitaja loomingu aluseks. Sest sellena, millena ta mõeldud, Beyond Beond töötab. Mis puudub asjaomase paratamatu eripärana, on seesama üllatuslikust mitmekihilisusest sündinud isiksusepärasuse moment asja juures. Kui pillimänguga flirtimine välja arvata. Formaalselt on kõik korras. Andekus on pool muna. See vedelam läbipaistvam pool, mis voolab laiali ja keedes-praadides valgeks ja kõvaks läheb. Isiksusepära aga kollane, mis jääb koorest pannile kukutamise järel ikkagi kokku ja kollaseks. Alternatiivina saaks kollane kord uueks iseseisvaks eluks. Sümboolne seegi.
Oleks üks asutajatest oma olemuselt lahtise peaga ahvi näoga poiss kihte kaevandamas, oleks ka tädi omnibuss. Ehk lähtuks lisamuusikust bassimehest ning ehitaks tema ümber boho Beach Boys'i? Kid Oleks oli paha poiss ning uppus präänikukoormaga Jamburgi jõkke. See oleks ju selge võltsimine. Enese- ja publikupettus. Esimene kontsert lubas praegusele olekule nii mõndagi. Töötavat kellavärki pole mõtet välja vahetada, pigem praeguse puudujääke läbi mõelda ja kogemuste kasvuga vähendada. Liiatigi hakkab taoline ringipusimine sisemise minaga tüli norima. Kindel see.
Mina ka ei nori — eks ta veidi paradoks, kuigi samas loogiline, ole mu vaatepunktist see sisu ja vormi ning edu suhe Beyond Beyondi puhul. Kuid kuna meie on autoripopi- ja roki loomingulise varaküpsusest näited asuvad Claire’s Birthday “Venus” või Virmaliste “Naeru” kandis, isiklikult lisaksin ka teismelise Spungini, siis nagu küla koerale, nõnda koer külale. Rangelt formaalsest aspektist laik kirja. Ehk saab kellestki ühest veel pikemas plaanis asja, see on poistebändide tüüpsaatus. Liiatigi pole noorus kunagi lõplik tõde. Koit Toome alustas isegi kehvemalt positsioonilt, Mikk Targo tootmisvahendina kokkupandud duos Code One meeshäälena. Samas oli Targo tollal hitisoonel, mis aitas Toomel täna väljas rokkimiseks vundamenti laduda. Tarbjasoovitus oleks Beyond Beyond'i puhul rahu säilitada ning aega anda. Las naudivad, säsi ja sitkus selguvad aastatega.
Pildid tehtud, tühjenes klubi publikust. Lahkusin minagi. Väljas sadas endisest hoogsamalt. Perroonil puksutas tuul. Ma ei mäletanud ühtegi laulu.
