22-st esinejast olid kuus mitte-Eesti bändid ning festivali peaesinejaks kreeklaste Septicflesh. Ei saa just öelda, et läbi ja lõhki kodumaine, aga suures osas. Ja kusjuures see pole kaugeltki paha, vastupidi. Avastatud sai või ära nähtud nii mõnigi Eesti metal bänd kellest seni siit-sealt loetud, aga polnud juhtunud oma silmaga nägema ning kõrvaga kuulama. Natuke üllatav oli Läti-Leedu-Venemaa metalmuusika esindatuse puudumine.
Vaata ülejäänud pilte SIIT.

Paarist tuhandest metallimuusika sõbrast koosnenud publikust nimetasid nii mitmedki seda parimaks Hard Rock laagriks läbi aegade. Ei vaidle vastu, sest koomaletõmmatud eelarve ei paistnud külastajatele mitte kuskilt välja, kui siis ainult tõeliselt nimekate välisesinejate vähesuse osas. Ilmataat oli kinni makstud, tümakas oli hea, kõhu sai täis, keelekastet jagus ning HRL puhul legendaarseks saanud välikäimlate valdkond oli näidanud suurt edasiminekut. Unetud said oma reageerimistäpsust kontrollida öistel Guitar Hero turniiridel ning afterparty’del.

Hoolimata suurest pingutusest ei õnnestunud kõiki esinejaid nähe. Keda nägin, nendest ka lühike meenutus.

Goresoerd — jõudsin kohale poole esinemise pealt ja esimene fraas, mis kostus oli kogu publiku lavalt inetusse kohta saatmine. Läksin siis keha kinnitama.

Blood Red Throne — death metal-punt Norrast. Täitsa hea oli, aga rannapükstes kitarrist ja “verise” särgiga solist oleks võinud natuke kooskõlastata omavahel, kas täna teeme karmilt või läheme rannapeole.

Kosmikud — hea nagu alati, aga mis kõige olulisem … jätkuvalt on meestel sära silmis ning panevad publiku 100-protsendiliselt kaasa elama. Jääb üle ainult uut materjali oodata.

Rotten Sound — grincore/death metal punt Soomest. Nähtud esinemistest kutsus just Rotten Sound esile festivali ühe karmima moshpiti.

Poisonblack — täitsa tip-top, aga midagi meeliülendavat nüüd meenutada ka ei ole.

Loits — kindla peale minek. Publik teadis mida oodata ning bänd pakkus mida oskas.

Septicflesh — festivali peaesineja, aga suutis ikkagi ootusi ületada. Mehed olid tõelist powerit täis ning publik sai oma jao kätte.

Nevesis — baaaah, festari parim bänd minu arvates, aga endal pole plaatigi väljas.

Rockcrime — esines lühendatud kavaga, sest bassimees oli öösel kaduma läinud. Hea, et mees siiski lõpuks üles leiti, sest bänd oli ootamist väärt. Poisid ise ilusad ja ponksid, nagu ühed õiged glam’i mehed ikka.

Urt - isiklikult ei avaldanud väga muljet, aga nähes kui paljudele ja kui tõsiselt Urt korda läheb … siis ega need mehed päris suhkruvatist tehtud vist pole. Kodumaine eksperimentaal-death-black metal.

Herald — ohoo, suurim üllatus. Selline stiilipuhas ja võimas kodumaine heavy metal. Isiklikult laagri suurim positiivne üllatus. Ka publiku kaasaelamisest oli näha, et Herald oli festivali üks oodatumaid esinejaid.

Revolver — kõlas nagu Tanel Padar&The Sun, aga ilma hittideta.