Ehkki rahvast oli üritust nautima tulnud vähe, moodustasid kohalolijad mõnusa publiku, mida nautis ka laval möllanud Whitesnake.

Ka saali kaugeimas nurgas seisjad ja istujad võisid nentida: mehed olid omas elemendis ja nautisid kõike, mida püünel tegid.

Erinevalt paljudest Eesti rockbändidest oskavad mujalt tulnud muusikud lisaks pillimängimisele ka muud teha — terve bänd laulis suurepärast tausta ehk mikrofonid laval polnud lihtsalt nipsasjad.

Publikule näidati ehedalt kätte ka see, kuidas õiges rockbändis kitarri mängima peab.
Doug Aldrichi soolo tõstis viimsegi ihukarvad püsti ja jääb vaid loota, et meiegi muusikud kunagi samale tasemele jõuavad.

Mainimata ei saa jätta ka trummar Chris Frazieri suurepärast soolot.

Kui tavaliselt on Saku Suurhalli suurimaks kirstunaelaks kehv heli, siis sel korral selle üle nuriseda ei saanud.

Et head asjad kipuvad kiirelt otsa saama, oli see nii ka eile.

Bänd plaksutati tagasi ja lisalugudena kõlasid veel kolm pala, millest üks vaieldamatuid hitte “Solider of Fortune”.

Kahtlemata kinnitas kontsert nii mõnelegi: see, mis kunagi loodud, kõlab täna veelgi paremini.

Aitäh, Whitesnake!