Kui James Day pildistas Nancy ja Charlie McLeani pulmapidustusi, ei osanud mees aimatagi, et peab mõne aja pärast ka selle sama perekonna traagiliseimat sündmust jäädvustama.

Nancy oli pulmas seitsmendat kuud rase ning pärast sünnitust selgus, et nende poeg Edison kannatab kaasasündinud raske seedehaiguse käes, mistõttu olid lapse elupäevad loetud. Nancy ja Charlie otsustasid, et on oma pisipoja nimel lõpuni positiivsed ja tähistavad igat tema elupäeva. Nii sündis ka mõte jäädvustada Edisoni viimased elutunnid fotosessiooniga.

Pisikese Edisoniga tulid hüvasti jätma lähedasemad pereliikmed ja sugulased, sel hetkel mõistis mees, et ainult fotodest ei piisa ning asus lähedaste sügavaid mõtteid liikuvale pildile jäädvustama. "Need sõnad, mida inimesed üksteisele laususid olid lihtsalt liiga võimsad, et neid mitte videosse võtta," sõnas fotokunstnik.

Väikese Edisoni hingamisaparaat ühendati lahti ning siis ei olnudki vanematel teha muud, kui tunnistada oma beebi vaikset hääbumist. Vanemate sõnul võitles pojake vapralt ning hingas iseseisvalt veel tervelt kaks päeva, mille jooksul viisid vanemad lapse randa piknikule ja said temaga päeva kodus veeta. Edison suri suurel reedel, olles kolm tundi noorem, kui seitse päeva.