Mõjutajaid seinast seina

"Kuna mu elu on olnud küllaltki mitmekihiline, siis on ka kirjanduslikud mõjutused olnud samuti seinast seina," jutustab Anvelt.

Varakult lugema mõjutas meest kunagine pildi-juturaamat “Piilupart Donald ja teised”. "Läks natuke aega edasi ja sain kosutust Tolstoi “Sõjast ja rahust”. Emotsioonita ei jätnud mind ka lapsepõlves Dostojevski “Kuritöö ja karistus”."

Samuti kiidab Anvelt Jules Verne’i seiklus- ja fantaasiaromaane. "Kohustuliku kirjandusega sain enamjaolt hakkama tuduvalt varem, kui need klassitahvlile kirja pandi. Nii see eluke veeres ja kõiki mõjutajaid loetleda läheks pikaks."

"Pasadoble” sundis käed rusikasse

"Ühtedeks viimasteks mõjutajateks, mida kindlalt soovitaks, oli Oksaneni “Puhastus” ja Helen Eelranna “Pasadoble”. Esimest soovitan lugeda ilma tagamõtteta otsimaks mingeid ajaloolisi tõdesid, vaid pigem kui psühholoogilist põnevikku, kus aegajalt tasub ka ennast ühe või teise kangelase rolli asetada ja mõelda ausalt, kuidas ise oleks selles ajas ja ruumis käitunud."

Anvelt mainib, et “Puhastuses” on palju inimlikku ja samas kahetsusväärset. "Käed rusikasse sundis suruma ka “Pasadoble”, mis pidi küll kujunduse ja tutvustuse järgi “naistekas” olema, kuid tegelikult peaks oma hinge vaatlema ja ennast analüüsima panema just meesterahvaid. Minu jaoks tõestas “Pasadoble” järjekordselt seda, et soft “armuromaan” võib tekitada palju rohkem emotsioone kui hard põnevik."

Kust leida lugemiseks aega?

"Tuleb raamat oma hingele lähedale lasta, mitte karta sellest tulevat enesekriitikat. Parim aeg lugemiseks on mul suvised puhkuseajad, kuid eks näpistab ka teistel aegadel."

"Moodsatest ehk Kivirähki, kuna tema raamatud tekitavad nooruse nostalgia, eriti Tolkieni “Kääbiku” eestlasliku käsitluse poolest. Vahele ei jäta ka Kenderit ja soovitan ka tema raamatuid ridadevahelt nokitseda," ütleb Anvelt. Klassikutest hindab mees pigem Lutsu ja tema satiiri - paralleelid tänasega on silmnähtavad.

Millal oodata uut raamatut?

Kuidas Andres Anvelt vaatab tagasi oma kahele raamatule? "Vaatan nii “Punast elavhõbedat” kui “Direktorit” osakesena oma elust. Mida aeg edasi nende lõpetamisest, seda enam hägustuvad ka oma mälus fantaasia ja tegelikkus."

"Kirjutamine on inimloomingu üks olulisemaid saavutusi, mistõttu olen rahul, et olen suutnud ka ennast ning oma sisemaailma talletada meie ühiskonna üldpilti. Kindlasti tuleb ka kolmas ja loodan, et ka neljas ja viies raamat. Tegemist on sundimatu hobiga, mistõttu lubada eriti ei tahaks aga sellist 3-4 aastast tsüklit sooviks jätkata. Ning eks mingi fail mu arvutis ka juba vaikselt kosub."