1) Pikkade ja tõsiste raamatute lugemine — väga lahe on näida haritud ja tark, seetõttu teeskleb suur osa meist, et on lugenud pikki ja diipe raamatuid. Kujutad ette, kui oleksid mõtete lugeja, et välja peilida, kes su vestluskaaslastest tegelikult ka kõiki neid raamatuid lugenud on, millest jutt käib. Telefon taskus on? Google on? Tõstke käsi, kes pole kiiret sisukokkuvõtet otsinud, et seltskonnas arukam paista!

2) Tõde iseenda kohta — kõik me väidame, et ausus on tähtis. Kui see kriitiline ausus aga su enda pihta lajatab, tekitab see ebameeldiva peeglisse vaatamise tunde. Ei, me ei näe ennast kõrvalt. Ja tihtipeale ei tahagi. Teadmatus on õnnistus, isegi kui see seda tegelikult pole.

3) Teiste edu — sõber abiellus, sõbranna sai lapse, kolleeg saab palga- või ametikõrgendust… kole oleks ju mitte rõõmu väljendada. Aga sügaval sisimas peitub kõigis meis kadeduseuss, kes sooviks seda õnne ka endale. Kõik me oleme siiski vaid inimesed!

4) Vallaline olla — naisteajakirjad on tulvil nõuandeid, kuidas vallalise staatust enda kasuks tööle panna. Ent miks? Aga sellepärast, et inimlik lähedusevajadus võib kergesti võimust võtta ja sind sügavasse masendusse vajutada. Kõik vallalised on seda siiski põhjusega, vähesed omal vabal valikul. Seetõttu oma üksilduse pudelisse või shotiklaasi uputamine ning väljanägemise tuunimine meigi, shoppingu ja hinnaliste riietega on vaid leevendus.

5) Trennis, eriti jooksmas käimine — cool tundub öelda, et käisid trennis, eriti jooksmas. Kõik kiidavad. Ja siis kadestavad (vt punkti nr.3). Tegelikult ei käinud sa kusagil või siis äärmisel juhul naasid, keel vesti peal, pärast poole lühemat distantsi, kerisid end diivaninurka ja haarasid šokolaaditahvli järele. Otseloomulikult on erandeid, kuid enese sundimine mingi tulemuse nimel ei kesta pahatihti kuigi kaua, miks muidu nii paljud pärast paari trennikorda taas alla annavad. Tulemuste ilmnemine võtab palju pingutust ja tahtejõudu. Selles pole midagi meeldivat.

6) Suguvõsa kokkutulekud — äärmiselt halb toon on öelda oma sugulastele välja, mida sa neid tegelikult arvad. Tõde on aga see, et keegi kindlasti käib sulle tohutult närvidele. Sugulaste lärmakad lapsed on veel need kõige hullemad! Äi joob end täis, ämm näägutab, onud-tädid ei saa omavahel läbi ja vanavanemad jutustavad oma ihuhädadest. Lisaks on vaja ohtralt juua ja süüa ning oma dieedikava aknast välja visata, sest kedagi ei taha solvata. Tüütu. Õnneks on sellised kokkutulekud vaid paar korda aastas.

7) Abstraktne kunst ja underground muusika — jällegi, cool on olla teadlik. Sellel baseerub kogu hipster-kultuur. Inimesed räägivad asjadest, millest keegi praktiliselt midagi ei tea ja nii tekivadki väärarusaamad ja -tõlgendused, mida rõõmsalt suust-suhu levitatakse. Vii end kurssi, tõeliselt kurssi. Ja siis räägime uuesti. Wannabe’sid on liiga palju.

8) Kallid veinid ja veider toit (nt austrid) — siinkohal ei pea me silmas veinieksperte ja tõelisi toidugurmaane, kes saavad endale iga päev lubada pudelit hirmkallist veini või vaagnatäit kaaviari või austreid. Need, kes on harjunud end tavapäraselt lohutama mõne odavamat tüüpi veini ja allahinnatud sinihallitusjuustuga, ei ole harjunud kallite veinide spetsiifilise maitse või austrite ilase konsistentsiga ning targutamine lõhna, tekstuuri või järelmaitse üle jätab sust lihtsalt lolli mulje. Pigem loobu!

9) Tervislik toit — kui su maitsemeeled on kord juba harjunud taimetoidu, juurviljasmuutide, veidrate toidulisandite ja tofuga, siis okei. Aga normaalse inimese maitsemeeled naudivad siiski saiakesi, rammusat liha, vürtsikaid ja krõbedaks friteeritud suupisteid ning kreemiseid kooke. Milleks end petta? Ütle ausalt, et jah, sulle maitsevad need. Iseasi, kas neid iga päev sööma peab.

10) Ööklubides käimine — vali ja agressiivne muusika, higised alkoholi ja suitsu järele lehkavad inimesed, ebameeldivad külgelööjad, ebamugavad kontsad-kleidid, hommikune pohmakas…milleks see kõik? Ööklubid on kui massipsühhoos, mida taluvad vaid need, kellel hädasti on vaja millegi eest põgeneda (vt punkti nr.4)