Telefonimänguga staariks ehk mida ma mõtlesin hetke populaarseimat äppi "Kim Kardashian: Hollywood" kasutades
Eelmisel nädalal kihas välismeedia üllatus-üllatus, Kim Kardashianist, kuid mitte lihtsalt tema järjekordsest riietusvalikust või avarast dekolteest, vaid temanimelisest telefonimängust "Kim Kardashian: Hollywood", mille aastatuluks on ennustavalt ligikaudu 200 miljonit dollarit. Mängisin ja mõistsin.
Ma ei ole kunagi telefonimängudest väga vaimustuses olnud, minust läksid mööda Angry Birds ning Candy Crush. Ma armastasin vana head ussimängu Snake nüüdseks retropillil Nokia 3310 mängida ning see oli sügavaim, kus ma telefonimängusõltuvusega käinud olen.
Ma olen 20-aastane meelelahutusajakirjanik, kes tahest või tahtmata Kim Kardashianist vähemalt kord kuus ühe nupukese välismeedias kajastatu põhjal kirjutab. Mitte kõige lemmikum osa minu mitmekülgsest tööst. Olen teda alati pidanud pornofilmist võrsunud "staariks", kelle tegude ja väljaütlemiste peale end taas kulmu kergitamas avastan.
Mis on Kim Kardashiani telefonimängu mõte ning mida ma seda mängides õppisin?
Mängu alustasin riietepoe müüjana, kelle ülesandeks mängus on töötada end üles ning teenida välja Kardashiani kõrval A-klassi staari koht. Oma vahetuse lõpus, poodi kinni pannes põrkasin kokku Kim Kardashianiga, kes sealt kleiti soetada tahtis. Kuna ma aitasin tal seda valida ning ei küsinud eseme eest raha, kutsus ta mind oma pildistamisele kaasa end assisteerima. Tasuks tehtud töö eest sain kutse koos temaga glamuursele peole. Rääkides mängu sisseelamisest, ma tõesti tundsin, et olin selle ära teeninud.
Sealt sai alguse minu n-ö karjäär. Tänu tema tutvustele sain ma omale mänedžeri ning suhtekorraldaja. Pääsme glamuursetele pidudele ning võimaluse temaga koos reisida. Unustasin mainida, temaga koos pildistamisel käies ta "avastas", et ma olen fotogeeniline ning minust sai modell. Pidevalt helisev telefon ning aina kuhjuvad mänguülesanded võtsid pea 15 minutiga kogu antud energia. See ka taastub mingi aja tagant, kuid kui on kihk kohe edasi mängida, saab ka pärisraha eest energiat, riideid või mida iganes juurde osta. Kuid kui sa oma päriskukrut kergitada ei soovi, siis tuleb oodata, mida väiksemad mängijad kärsitusest teha ei suuda ja nii päris Kardashiani taskutesse selle maagilise raha veeretavadki.
Mängus tuleb maksta ka üüri ning bussi- ja lennupiletite eest. Suhtlus virtuaalsotsiaalmeediaga on väga tähtis, nii kogud sa fänne. Samuti tuleb rinda pista ka terava keelega ajakirjanike ning seltskonnakaaslastega. Minu mäng lõppes siis, kui pidin flirtima hakkama näitlejate, muusikute ja modellidega, et veel paremaid töid saada. Samuti pidin nendega oma suhtekorraldaja käsul kohtingul käima, et ümber lükata kuulujutt, mille üks kaasmodell minust virtuaalses Twitteris alustas. F-klassi staarina alustasin ja sellena ka lõpetasin. Hasardi, mis mul mängu mängides tekkis, suutsin ma maha raputada, kuid mitte kahjutunnet, mis mul Kim Kardashiani ja teiste mängijate vastu tekkis.
Seda mängu mängivad kümned tuhanded inimesed, nii mehed kui ka naised, ennekõike aga väiksed tüdrukud, et end tabloidistaarina tunda ning saavutada A-listi kuulsuse staatus. Aga palju on selliseid inimesi pärismaailmas, kes meeleheitlikult ning salakavalalt tutvusi sobitavad, et oma unistusele lihtsamalt lähemale jõuda? Mängus oli Kim küll väga üllas ning kohati naiivne. Kas ta seda ka päriselus on, ei tea, kuid kõik need süstemaatilised lükked, mida suhtekorraldaja sul käsib hea kuvandi ning populaarsemaks saamise nimel teha, on lausa ebainimlikud ning nende kogus peadpööritamaajav.
Selline elu nagu on Kim Kardashianil ning inimestel, kes temasuguseks saada tahavad, ei ole meelakkumine, vaid masinatöö oma kuulsusejanu kustutamiseks, millele äpp vanemaid inimesi mõtlema paneb ja noorte unistajate ideaale toidab. Kahju, tõesti kahju.
