Rotermanni kvartali ajaloost
Ta ei eksinud ja juba 1849. aastal laiendas edukas ärimees oma valdusi, ehitades Viru väljaku äärde kaubamaja. Aja jooksul lisandus kvartalisse terve tootmishoonete kompleks, sealhulgas puiduvabrik, tärklise-ja piiritusepuhastusvabrik, jahuvabrik, leivavabrik ning külmhoone.
1865. aastal võttis Chr. Abrahami poeg Christian Barthold Rotermann isalt äritegevuse üle. Ta muutis vabrikuhooned kaasaegsemaks ning rakendas uusi ja moodsaid masinaid. Tol ajal olid Rotermanni vabrikud ühed modernsemad ettevõtted kogu Vene impeeriumis. Lisaks ehitusmaterjalidele hakati Rotermanni kvartalis tegelema ka soola, villa ja raua töötlemisega. 1887 asutati ka Rotermanni makaronivabrik. 1888 rajati arhitekt Rudolf Otto Knüpfferi projekti järgi Merepuiestee äärde kaubahoone-kontor. Knüpffer oli veel hiljemgi pikka aega seotud Rotermanni vabriku arhitektuurse ilme kujundamisega.
1890 valmis mehhaniseeritud jahuveski, mis oli Tallinna suurim ja moodsaim. Kvartali kõige suurejoonelisema hoone, viljaelevaatori ehituslugu algas 1900. aastal. Oma tänaseni säilinud kuju sai elevaator 1930. aastal.
1905. aastal valmis kruubiveski ja 1911 Mere puiestee nurgal väljapeetud juugendstiilis direktori elamu ning laternatega väravaehitus. Hoone projekti on allkirjastanud Ernst Boustedt, 20. sajandi algul vabriku arhitektuurset ilmet vorminud insener-arhitekt, kuid hoone tegelikuks loojaks on peetud hoopis kuulsat soome arhitekti Eliel Saarineni. 1920.-30. aastatel jätkas Rotermanni vabrik laudsepatöökoja, jahuveski ja leivatehasega edukat tegevust, andes tööd 200 inimesele.
AS Rotermanni Tehased natsionaliseeriti 1945. aastal ning uueks omanikettevõtteks sai V. Kingissepa nimeline teraviljakombinaat. 1990ndatel hääbus Rotermanni kvartalis tootmine järk-järgult, vaid kruubiveskis valmistati tangusid veel 2000. aastal. Pikki aastaid seisid paljud sealsed hooned tühjalt ja rüüstatult.
