PUBLIKU PEOLOOM: Sel nädalavahetusel suhtlesin kehakeeles
Tellisime Tallink takso, kuna see saabub alati kõige kiiremini ning autod on ka ilusad ja mugavad. Taksojuht oli aga seekord uskumatult nõme! Kui mu sõbranna palus mussi kõvemaks panna, sõimas taksojuht tal näo täis ning ütles, et tema ei pea mitte midagi tegema, vaid et tema ülesanne on meid lihtsalt sõidutada punktist A punkti B. Tal olid küll vist mingid alaväärsuskompleksid, tundus et ta ei suutnud ilusaid tüdrukuid handle’ida!
Esimeseks sihtkohaks osutus Bon Bon, kuna sõber pani meid listi ning korraldaja lubas kuuma pidu rikaste ja ilusate vene meestega. Kogu klubi oli kaunistatud salsa-teemaliste dekoratsioonidega, DJ mängis lõunamaiseid rütme ning meie tantsisime ennast oimetuks! Kahjuks eriti tuttavaid ei kohanud, enamik olid vene rahvusest, kuid siiski hakkas silma kaks tuttavat nägu – üheks neist oli Jana Pulk, kes on Fallen Angels üritustesarja korraldaja ning teiseks "Tantsud tähtedega" saatest tuttav kulturist Argo Ader. Klubi oli megatäis, laudades istusid venelased, kellel oli ilmselgelt raha, mida kulutada. Joodi palju šampanjet ning naised olid riietatud kirevatesse Versace ja Cavalli hilpudesse.
Õhtu edenedes leidsime endale ka kaks fänni. Üks neist nägi välja täielik kapp ning ta töötas inkassofirmas. Tema ülesandeks sai meie sõidutamine ühest klubist teise. Kuna ta ei joonud, siis oli ta meeleldi valmis kauneid neide igale poole oma bemmiga ära viskama. Teine fänn oli väga staarjuuksurit Sergei Zverev’it meenutav vene noormees, kellega tutvus algas koos hot-shotte tehes. Kuna me vene keelt väga ei oska, siis pidime pigem rääkima kehakeeles.
Kuigi rahvas rokkis Bon Bonis täiega ning pidu oli läbi kahe korruse, tundus meile üritus kokkuvõttes siiski üsna igav, sest tuttavaid oli vähe. Seega otsustasime seada sammud Vabanki poole. Õnneks ei pidanud me taksot tellima, kuna meil oli varnast võtta inkassofirma töötaja, kelle uueks hüüdnimeks sai meie jaoks „taksopiff“.
Vabanki jõudes läksime kohe alla VIP ruumi, kus oli suht vähe inimesi. Kell oli ka muidugi palju – jõudsime sinna umbes nelja ajal. Vabankis on alati hea käia, kuna tunneme nii mõndagi omanikku ning baarmani. Iga kord kui hakkasime endale jooke tellima, hüppas alati kusagilt välja ka tuttav taksopiff, kes hea meelega meie arveid tasus. Lisaks nägime paari sõpra, kes kutsusid meid ka enda house-party’le. Kahjuks tundus see meile liiga igav variant ning otsustasime minna Deja Vu-sse, et seal veidi edasi rokkida ning ka midagi hamba alla saada.
Deja Vu oli jälle täiega täis, nii et süüa me ei hakanud isegi tellima, vaid tegime lihtsalt ühed Apple Martinid. Jälle ilmus eikusagilt välja taksopiff, kes ei lasknud meil kordagi õhtu jooksul enda eest maksta! Tundub, et inkassofirmadel läheb tänapäeval ikka väga hästi, sest plekki tal jagus! Deja Vu-s hakkas ka silma leti ääres järjekorras seisev Kersti Toots, kelle lemmikvärv on vist must, kuna ta oli jälle musta riietatud! Tundus, et saatjat tal ei olnud, sest baarijärjekorras seisis ta ihuüksi, aga samas võis ta kaaslane kusagil kaugemal oodata.
Deja Vu oli jällegi nagu Vene impeerium – eestlastest tuttavaid ei kohanud üldse! Küll aga võttis meid rajalt maha eelnevalt Bon Bonis meile silma teinud Vene uusrikkur, kes kutsus meid enda lauda pidutsema. Istusime siis maha, kuid vene keelest me eriti midagi aru ei saanud, tuttavad sõnad olid enamvähem vaid Mercedes, Lexus ja BMW. Kuna arusaamatu jutt muutus varsti üsna tüütavaks, tekkis meil hoopis parem plaan minna koju edasi rokkima. Uskumatult naljakas oli see, et inkassopiff oli jällegi valmis meid koju sõidutama, kuigi me ei suhelnud temaga üldse! Me pigem põgenesime ta eest, aga siiski oli ta alati valmis meile sõitu pakkuma! See oli hea, sest suht võimatu oli taksot saada anyway.. Igal juhul suured tänud toredale taksopifile!!:)
Kodus jätkasime me YouTube diskot ning pidu kestis varajaste hommikutundideni, kuni me lõpuks väsinult voodisse vajusime...
