Piparkoogi- või põhumaja?

Maja kui objekt on oma olemuselt midagi, mis muudab inimese paikseks, vähemalt mõneks ajaks. Seda muidugi juhul, kui ta on inimese enda loodud.

Oma kätega ehitatud kodu toob inimese ellu järjepidevuse ning kõrvaldab ebakindluse. Olgu maja siis suur ja klaasist või väike ja palkidest, loomanahkadega kaetud püstkoda või põhumaja — ennekõike on see kodu. Aga ruumi silmas pidades on ta ka midagi, mis võimaldab meil turvalisse ja sooja „maailmanurka” juured ajada. Iga inimese enda maja ongi tema maailmanurk. See on inimese esmane universum, see on kosmos.

Praegusel ajal on maja omamine muutunud populaarseks. Ja majaomanikud on erinevad. Ühe eesmärgiks on ehitada hiiglaslik nikerdustega piparkoogimajake, mille punase viilkatusega torni tipus on kukekujuline tuulelipp — seda selleks, et kõigile näidata, et raha on omanikul palju ja oma kindluse rajamiseks tal sellest kahju ei ole. Teised jälle soovivad ultramoodsat klaasmaja, mille valdavateks materjalideks on raud ja betoon ning ikka klaas, klaas ja klaas, sest inimestel siin Põhjamaades on ju valgust vähe.

Üha enam on inimesed aga muutumas „ökoinimesteks”. Kõikjal kutsutakse üles loodussäästlikult elama, sööma, käituma, seda esimeses lõigus universumiks nimetatud suurt ja kõikehõlmavat ruumimudelit aina rohkem ülekoormusest ja hävingust säästma. Üks paremaid võimalusi selleks on anda oma panus ja ehitada endale põhumaja, luues suvisesse heinalõhnalisse Eestisse oma kätega järjepidevust tagav loodussäästlik mikromaailm, enda kosmos.

Ei, kallid lugejad, ma ei soovita teil sugugi asjad kokku pakkida ja heinarõugu alla elama kolida. Jutt on hoopis muust. Põhumaja näol on tegu kaasaegse tehnoloogia alusel pressitud põhupakkidest ehitatud ühe- või kahekordse majaga, mis näeb välja täpselt selline, nagu iga teine maja. Põhumaja seinad on mõlemalt poolt krohvitud, seega ei tule kõne alla mingid seintest turritavaid õlekõrred ega pirruvalgel raamatu lugemine. Elekter, soe vesi ja Internet on olemas ka selles majas. Lisaks on põhumaja ehitatud kõikide kõige harilikumate majaehitusreeglite järgi: sel on vundament, katus ning neli seina.

Põhumaja eelis tavalise maja ees on ehitamisel kasutatavates loodussäästlikes materjalides, mis välistavad igasuguste keemiliste ebatervislike ühendite õhku sattumise. Väliskrohvina kasutatakse üldjuhul lubikrohvi ja sees savikrohvi, see võimaldab ka maja nurgad, ukse- ja aknaavad ümaraservaliseks kujundada. Looduslik krohv tagab hoones ka vajaliku niiskustasakaalu. Loomulikult võib põhumaja soovi korral ka väljast ja seest laudvoodri või lausa kipsplaadiga katta, aga selle kasutamine võtaks hoonelt tema omapära ja mõtte.

Ökomaja võib ehitada ka palkidest, aga kui mõelda, mitukümmend aastat kulub, et ühest pisikesest käbiseemnest hakkaks kasvama puu, ning kui vähe võtab sellega võrreldes aega viljakoristuseni valmiv vili ja pärast seda viljakõrtest põhu tegemine, näeme taas põhumaja säästlikkust ja efektiivsust. Lisaks tagab põhk hea soojustuse, millega palkmajas tuleb kõvasti rohkem vaeva näha.

Loe edasi Muusa suvenumbrist!