Töövahendid letti - sall, sülearvuti, töötõend!

Hoolimata ettepanekust mugavuse huvides vestlust vene keeles jätkata, purssis proua vapralt eesti keelt, lõi uhkusega lahti oma sülearvuti, esitas kaelapaela otsas kõlkuva töötõendi, demonstreeris rahvaloenduse logodega salli ja võttis tähtsa näoga istet. Kohvi või tee pakkumise peale naeris, et me ei kujuta ettegi, palju talle süüa, juua, kommi ja küpsist pakutakse. "Peab veidi ikka figuurile ka mõtlema!" muigas ta kelmikalt.

Väikestviisi muhedat nalja ka

Rahvaloendus kestab umbes pool tundi, juhul kui just ülemäära palju nalja viskama ei hakka. Olles kohustuslike nimede, isikukoodide, kodakondsuste, keeleoskuste ja muuga ühele poole saanud, ilmneb, et loendajatädil oli üsna kelmikas tuju. Piilub arvukaid kitarrikohvreid ja uurib elukaaslaselt, mida see muusikuelu endast õige kujutab, mis on bändi nimi on, kust kuulata saab ja millised on tööülesanded. "Mängida muusikat ilusat, jaa?" naerab ta. Noogutame.

Kuna eelmine rahvaloendus leidis aset 2000.aastal, siis uurib ta sedagi, kes lähikondlastest on pärast seda väljamaale elama siirdunud, oluline on ka välja uurida vanemate ja vanavanemate sünnikohad ja kodakondsused. Päris palju nalja teevad talle ka eluruume puudutavad küsimused. "Teil vannituba on? Aga vesi? Aga dušš? Aga WC?" nõuab ta. "Päris mõnus ju, et kõik need asjad olemas," rõõmustab ta. 

Rollivahetus - intervjuu Tartu Ülikooli haridusega rahvaloendajaga!

Enne, kui lühikese küsitlusega ühele poole saab, tuleb anda infot ka perekonnaseisu, laste arvu ja hariduse kohta, sealhulgas uurib ta, milliseid eesti murdeid valdame ning millist religiooni järgime. "Ma mõtlen ikka seda, kas Sa usud jumalasse?" täpsustab ta. Pean tunnistama, et ei usu. "Kas teil on mingit pikaajalist haigust ka?" "Kas hullumeelsus läheb arvesse, kui pabereid pole?" naljatleme. "Ikka läheb, aga see on nagu selline...kergem terviseprobleem ju," muigab ta, saades väga hästi aru, et temaga veidi pulli tehakse.

Siis tuleb aga tema enda kord olla intervjueeritav. "Olen Tartu Ülikooli lõpetanud matemaatilise haridusega programmeerija ja pensionär. Mu lapselapsed on juba suureks saanud ja kodus hakkas igav!" selgitab ta rahvaloendajaks hakkamist. "Meie inimesed on toredad ja head, kõik suhtuvad sõbralikult...," kirjeldab ta. Avaldan siiski kahtlust, mille peale peab ta siiski endiselt rõõmsameelselt tunnistama, et tõesti on ette tulnud ka kummalisi vastasseise.

"Purjus ja kurje inimesi on vähe ja mina neid ei karda!"

"Üks naine karjus lihtsalt, et ei anna kellelegi oma korterit ümber kirjutada ja siis ei vastanud enam ei telefoni teel ega avanud ka ust. Pean nüüd ülemustele kuidagi selgeks tegema olukorra ja nemad siis otsustavad, mis edasi saab," kirjeldab ta. "Ma olen venelane, eksole, ja seetõttu on mul veidi raskem noh, saate aru," sädistab ta edasi. "Aga no tõesti väga toredad inimesed on," jääb ta endale kindlaks.

"Üks naine oli näiteks täiesti purjus keset päeva, mina siis talle ütlesin väga karmilt, et ma tulen homme punkt kell 12 ja olgu siis olemas. Järgmisel päeval tema juba ootas mind pikisilmi ja rõõmustas," muigab ta. "Ma ei karda mingeid psühhopaate ja kes see minult ikka mu töövahendeid ära võtma tuleb," avaldab ta usku inimeste aususse. "Me töötame küll kella 9ni õhtul, aga on küll jah maju, kuhu mina ei julge õhtustel tundidel minna," tunnistab ta.

Aitäh, rahvaloendaja!

"Päeva jooksul teen 6-10 intervjuud, siis lähen koju, teen kokkuvõtte, mis pole selle kompuutriga üldse raske. Meid õpetati terve nädal ja nüüd oskan kõike," jutustab tegus mutike. "Siis lähen uuele ringile ja kella 9ni niimoodi käimegi. Rahvaloendajad on väga erinevad, on noori ja vanu, rõõmsaid ja pahuraid. Minule meeldib inimestega juttu ajada. Just nagu teiega praegu - ajakirjanik ja moosekant. Väga lõbus ju!" nendib ta ja teeb minekut.

Saimegi ära loetud! Palju emotsionaalsemalt ja mõnusamalt kui interneti teel.