1. osa / 8. märts

HALVA MÄRGI ALL SÜNDINUD

Minu kadunud ema rääkis, et kui ma siia ilma sündisin, valitses õues vihane torm. Raju rebis pealt meie kuuri katuse ja lennutas selle naabri aeda puruks. Olin justkui ise nende sündmuste tunnistajaks olnud: näinud ja tundnud rajutuulte halastamatut jõudu, orkaani raevukat paikapanevust, mineviku varje. Ent tõenäoliselt on tegu vaid mu enda ajukoores kuju võtnud ema jutustusega. Pole sugugi kindel, kas see 33 aastat tagasi Maarjamäe elurajooni ahistanud torm ja minu sünd olid üldse omavahel seotud. Äkki on see lihtsalt juhus, et minu elus möllab metsik tornaado tänase päevani, hällist hauani.
Ma olen kriminaal – kurjategija, varas ja röövel ühes isikus, ühiskonna häbiplekk ning rahvavaenlane. Mina olen see, kelle kohta prokurör ütleb „paadunud” ja kohtunik „parandamatu”. Minu tegevuse vastu on läbi aegade huvi tundnud erinevad võimustruktuurid eesotsas keskkriminaalpolitseiga. Hollandi kuningriik kuulutas mu hiljaaegu persona non grata’ks Euroopas. Mulle on elu lõpuni keelatud reisimine kõikidesse Euroopa Liidu riikidesse.
Minu käest on mõnikord küsitud, kas tootmisprotsessis läks midagi valesti ja haigus, mida ma põen, on kaasa sündinud. Nii või teisiti, mingid tabletid siin enam küll ei aita. Oma seiklusrikka elu jooksul olen end korduvalt nii Eesti kui ka välisriikide vanglates „ravimas” käinud, kuid paranemismärke ilmutanud ei ole. Seda haigust ei ravita mitte üheski asutuses.
Juba lapsena mõistsin, et mul tuleb elus kõvasti mööda kohtumaju käimist. Täpselt nii ka läks. Harjusin sellega niivõrd, et käin nüüd kohtutes sarnase tülpimusega, nagu tavainimesed külastavad toidupoodi. Seadus on mulle kui rong, millega võib küll sõita, kuid tahes tahtmata tuleb ka väljuda.
Targemad pead väidavad, et kurjategijaks ei sünnita, vaid kasvatakse. Lasen lugejatel otsustada, kas see vastab tõele, püüdes oma elus aset leidnut anda edasi nii reaalselt kui võimalik.
Kuni kümnenda eluaastani ei ole suurt midagi pajatada, kuid mõned kirkamad hetked on siiski mällu süüvinud: sikutasin lasteaias tüdrukuid juustest ja sain vanemate poiste käest peksa; jõulukuuske raiudes virutasin enesele kirvega põlve; musitasime tagahoovis viieaastase naabritibiga ja põlesime* tema emale. Umbes seitsmeselt kukkusin oma maja ees puu otsast alla, maandusin seljale ja arstid lappisid mind kokku. Lühidalt öeldes olin täiesti tavaline poisinolk – blondi tukaga ja natuke pikemat kasvu kui teised minuealised, mängisin peitust ja kulli ning millegi erilisega silma ei paistnud, välja arvatud see, et armastasin raamatuid lugeda. Vanaema kinkis mulle neljandaks sünnipäevaks värvipiltidega muinasjuturaamatu ja tahtsin hirmsasti teada saada, millest seal juttu on. Nii õppisingi varakult lugema, veetes küünlavalgel lugedes unetuid öid.
Kui vanaema Irene ja vanaisa Karl lahutasid, siis tegid nad seda sõna-sõnalt: maja ja hoov jagati keskelt pooleks. Karlil tekkis uus perekond, vanaema Irenel mitte.
Mu isa Maki polnud peaaegu kunagi kodus, ta istus Murru vanglas aega. Meisterdas külmrelvi, mõõku ja nuge. Ema Anne oli isa täielik vastand: mitmekordne tennisemeister ja telerežissöör. Isa Maki oli suguvõsa must lammas. Mitte keegi ei mäletanud enam, kuidas temast oli saanud ohtlik kurjategija. Tsoonis üles pumbatud lihased, raudsed rusikad ja legendaarne raev muutsid mehe rajoonivaenlaseks number üks. Öeldakse, et käbi kännust kaugele ei kuku. Nii oligi! Mina kukkusin täpselt oma kännu kõrvale.
Isapoolne vanaisa Helmut, keda me Papaks kutsusime, elas oma majas Pirita-Kosel. Maki kolis pärast vabanemist sinna ja sellest kujunes Papa jaoks õudusunenägu. Vanad bandiidid ja tsoonimõrtsukad muutusid majas sagedasteks külalisteks. Eramus toimus pidusid, mille käigus lasti välja hea hulk verd. Papa kannatas selle möllu keskel kohutavalt. Lõpuks aga võttis julguse kokku, müüs maja maha ja ostis endale Pääskülla korteri, mille aadressi meile isaga ei avaldanud. Papa tahtis olla kindel, et Maki sinna rammima ei tule. Kui tahtsin vanaisa näha, saatsin postkontorisse nõudmiseni kirja ning ta ilmus varsti ise välja.
Isalt õppisin juba varakult, et enda õiguste eest tuleb seista. Mäletan värvikalt, kuidas kaks vanemat poissi kord mind ja mu sõpra kiusasid. Maki sattus peale ja tagus poisse peadpidi vastu autokapotti. Seisin uhkelt kõrval, kõrvus isa sõnad: „Nii juhtub nendega, kes ülbeks lähevad!” Kujutasin ette, kui mõnus oleks ise neid päid nõndaviisi kokku taguda ja õpetust jagada.
Teine juhtum pärineb pisut hilisemast ajast. Makil oli kesklinnas korter, mida ta välja üüris. Üürnik jättis aga alalõpmata üüri tasumata ning isal viskas lõpuks üle. Ta sisenes varuvõtmega korterisse ja pildus üürilise isiklikud asjad ning mööbli aknast alla tänavale. Üürnik aga naasis samal ajal koju ja kutsus Makile mendid.
Mu isa oli läbi ja lõhki bandiit. Ta kõndis linnas, püstol taskus ja mõõk mantlihõlma all. „Parem olgu sul käeulatuses relvastus, mida tarvis ei lähe, kui et ükskord tekib vajadus, aga oled instrumendid koju jätnud,” tavatses Maki ütelda. Halvas tujus oli Maki halvim isa, heas tujus aga maailma parim. Õdesid-vendi mul ei olnud, nii et kõik põnevad mänguasjad olid ainult minu jagu.
Isa omas ka ise muljetavaldavat kollektsiooni viguritest, millega täiskasvanud mängida armastavad. Minu sünnipäeval, kui sain seitse aastat vanaks, puhastas isa revolvrit ja unustas selle köögilauale. Minus tärkas uudishimu. Astusin ebalevalt ligi ja puudutasin sõrmeotstega relva. Vana revolvri pind oli krobeline ja külm. Äkitselt kuulsin naeru ja tõmbasin käe ehmunult tagasi. Maki seisis köögiuksel, viibutades muiates sõrme. Siis ta tõsines ja sõnas: „Poja, ära iial võta kätte relva, mida sa pole võimeline kasutama. Kes relvaga elab, see relva läbi sureb. Kõige lihtsam asi maailmas on tappa teist inimest, sest päästikule vajutamiseks ei ole ajusid tarvis. Ära sina, Maku, oma elu kunagi relva hoolde usalda,” lisas ta ja peitis revolvri korstnalõõri.
Maki sõnad leidsid mu südames omale igaveseks koha. Kuigi kasvasin üles külm- ja tulirelvade keskel, hakkasin neid aja jooksul võõristama. Vihkan seda, et ühe lasuga on võimalik lõpetada treenitud inimese elu.

2. osa / 9. märts

MINU ESIMENE KURITEGU

See juhtus 1990. aastal, üheteistkümneselt. Minu esimene kuritegu. Esimene on eriline, see jäi detailideni meelde.
Varastasin 2000 rubla. Kaks tonni oli tollal kõva kush*. Võrdluseks niipalju, et minu ema, kes siis televisioonimajas töötas, sai kõigest paar sotti palka. Tulin varguseideele täiesti ise. Sõpru, kes mulle halba eeskuju oleksid andnud, ei olnud. Käisin vahel ühe tuttava poisi eramus mängimas. Teadsin, et kuti vanematel on suur hulk sularaha ning kus see punane rahatähtedest pungil plastikmapp asub. Me elasime sel ajal veel hästi ja mul polnud seda raha absoluutselt tarvis. Ometi tekkis tahtmine teada saada, mis tunne on varastada. Minu jaoks oli sel romantiline alatoon.
Pidasin kurja plaani. Kükitasin selle maja lähedal onnis ja jälgisin, kuidas kogu pere maale sõidab. Mäletan erutust, mis mind valdas: magus-külm adrenaliinilaeng jooksis mööda selga alla. Mind valdas küll kerge hirm, aga sain sellest üle. Teadmine, et varsti kuulub punane mapp mulle, oli hirmust tugevam.
Õhk puhas, ronisin onnist välja ja kõndisin majaukse taha. Võti asus ukse kõrval elektrikapis – iga varga unistus. Hetkega leidsin end toast. Tormasin trepist üles teisele korrusele ja, punane rahamapp tugevasti kaenlasse surutud, põgenesin kuriteopaigalt. Sulgesin ukse ja panin võtme tagasi. See oli nii neetult lihtne! Olin joovastuses ja enda üle uhke. Ma tegin seda! Sain enda arvates hakkama millegi suure ja tähtsaga. Uskusin, et see muudab mu elu ja tõsi ta oli. See päev lõi mu tulevikul jalad alt. Mäletan, kuidas noor süda sees tagus, kui õnnelik ma olin! Mäletan kõike, nagu juhtunuks see eile. Iga kümne-, kahekümneviie- ja sajarublaline, mille mapist nähtavale tõin, jättis kustumatu jälje. Aeg seisatas ja mina koos sellega. Olen hiljem korduvalt sellesse neetud hetke tagasi kerinud, pausinupule vajutanud ja mõelnud, mis kõik oleks võinud teisiti minna, kui see raha võtmata jäänuks. Päris kindlasti ei kirjutaks ma siis Soome vanglas praegu neid ridu.
Alates sellest päevast ei olnud minu jaoks enam tagasiteed. Olin alustanud mängu, mida ei saa võita, kuid nagu ütles sõber aastaid hiljem: „Mängida võib ju ikka!”

Oli aasta 1991. Elasime emaga Mustamäel. Isa Maki kandis jälle Murrus karistust. Mamps oli hakanud jooma. Seda oli ka varem ette tulnud, aga nüüd oli asi täiesti käest ära, ilmselt isa pärast. Meil emaga polnud nüüd enam peaaegu kunagi raha, sest mamps valas kõik kõrist alla. Ema austuseks tuleb siiski öelda, et päris nälga ta mind ei jätnud. Mingi supike oli alati laual. Minul aga olid siis juba oma ambitsioonid ja supilurr nende hulka ei kuulunud. Vaatasin ise, kuidas hakkama sain, ja tegin tutvust kohaliku pätibandega.
Enamik neist olid minuealised poisid, kodust jooksus või lastekodulapsed. Ühinesin poistega ja varastasin, nagu poleks homset. Asjad kadusid rõdudelt, keldritest ja riidehoidudest, kuhu iganes saime oma pisikesed sõrmed taha ajada. Käisin neljandas keskkoolis ja paugutasin* seal täiega. Panin stabiilselt rotti* õpilaste toidurahad. Varastasin kokku hunniku taskuarvuteid ja elektronmänge, sekka mõned koolikotid ja tossud. Lühidalt öeldes olin eriline väike tõbras. Mõnikord, kui vahele jäin, kutsuti mamps kooli ja mind ähvardati välja visata. Siis kurtis ema südantlõhestavalt: „Raske on tänapäeva üksikemal last taltsutada!” Minul jooksis see jutt alati mööda külgi maha ja järgmisel päeval kordus kõik.
Mind ja pinginaaber Urmast vihati koolis. Urmas oli samuti raske juhtum. Isa suri tal raskesse haigusse, emal aga polnud lootustki poisi äkilise ja ettearvamatu iseloomuga sammu pidada. Urmas tümitas peaaegu kõiki ettejuhtuvaid õpilasi. Massiivne kehaehitus võimaldas tal taguda endast vanemaidki poisse. Mina ja Urmas olime sõbrad – väntsutasime ajaviiteks kaasõpilasi ja tegime tunni ajal suitsu. Ükskord kaanisime rindu pudeli punast veini „Rubiin”. Lõpuks visati meid üldsuse rahuloluks koolist välja, kuigi hoopis teise asja eest.
Meie mataõps juhtus nimelt olema õudne jorss, kelle lemmiktegevus oli õpilaste tagakiusamine. Tüdrukuid sikutas ta juustest, poisid said seljal ja sõrmedel tunda jämedat joonlauda. Terve klass kartis matatundi nagu tuld ja õpilased jäid sageli enne tundi „haigeks”. Meid Urmasega õps üldiselt vältis, kuid seekord ajas ta midagi sassi ja virutas mulle joonlauaga sellise laksu vastu turja, et ma valust oiatasin. Siis tundsin, kuidas rinnust kerkib täiesti uus tunne. See oli metsik raev ja valust kordades võimsam. Mul läks silme eest mustaks ja tahtsin õpetaja mättasse lüüa. Jooksin ja haarasin kapist kaks põrandaharja, ühe endale ja teise Urmasele. Klohmisime õpsi sel pärastlõunal päris normaalselt kreeni ja lõime talle prillid näkku kinni. Sellise jama peale pandi meile muidugi lauad alla*. Hiljem kuulsin, et mataõps muutus pärast intsidenti väga viisakaks. Ema korduvatele palvetele vaatamata ma aga kooli tagasi enam ei läinud.
Emal oli peas midagi paigast ära. Ta jõi palju, peaaegu iga päev, ja nägi siis vaime ja viirastusi. See vaimudevärk oli omajagu kõhedusttekitav teema. Ühel ööl ärkasin elutoast kostuva jutukõmina peale. Arvasin, et meil on külalised, ja läksin vaatama. Avasin vaheukse – ema istus valgustamata toas diivanil ja suhtles mingite kujuteldavate tegelastega! Ema oli neile ka kohvitassid lauale toonud ja nägin, et seal on kohv sees. Mamps selgitas, et tal on külas kaks vaimsõbrannat, kes püüavad teda meelitada aknast välja hüppama. Siis saavat ta nendega igavesti koos olla. „Ära muretse,” lausus ema. „Ma pole nii rumal, et sellise konksu alla neelan. Räägin nendega ainult juttu!”
Ema polnud kaugeltki enam endine. Ta kaotas tihti asju ära ja süüdistas siis mind alusetult. Kord kadus mampsil rahakott. Pärast kahepäevast sõimamist leidis ta selle supipotist üles, kuhu ta oli selle minu eest peitnud.
Paranoia hakkas vaikselt mullegi külge. Ühel päeval sõitis mu noor katus ära ja ma peksin meie Mustaka korteri täiega sassi. Lammutasin suurema osa mööblist pilbasteks, lõhkusin raamaturiiulid ja pildusin raamatud tuppa laiali. Seejärel astusin läbi jäälilledega ukseklaasi. Jalahaavast purskas seintele veri. Mul pole aimugi, miks ma nii tegin. Ema vaatas etendust hirmunult pealt ja kutsus psühhogrupi. Mind joosti maha* ning süstiti rahustavat paska täis. Sõit läks hullerisse, kus tehti põnevaid teste ja esitati haigeid küsimusi, kuid igale debiilsele küsimusele, nagu mul on elus korduvalt rahuldus näha olnud, leidub alati vähemalt sama debiilne vastus. Näiteks uuris arst, kelleks tahan suureks kasvades saada. „Gangsteriks!” põrutasin raevukalt. Sellega küsimused ka lõppesid. Mind visati tänavale põhjusel, et ravile võetakse vaid psüühiliselt haigeid isendeid. Mina olin kitlite arvates veel täiesti okei. Hilisemas elus pole mul olnud au selles tähtsas asutuses viibida.

3. osa / 10. märts

ULTIMAATUM

Käisin Puiatu koolis ja mul õnnestus lõpetada kümnes klass. Pääsesin soodusrežiimile. Administratsioon pani edusamme tähele ja rääkis mu peatsest vabastamisest. Sain seitse päeva puhkust, kuid see jättis mind täiesti külmaks. Enam polnud motivatsiooni ega ka kohta, kuhu minna. Sõber Marek kutsus mind lahkelt enda korterisse puhkust veetma. Võtsin pakkumise vastu. Mareki ema oli mu kurva elukäiguga kursis ja valmistas mannavahtu. See oli nostalgiline moment: kujutasin ette, kuidas mamps ise köögis pottide taga askeldab ja mu lemmikdesserti keedab.
Õues kõrvetas palav augustipäike. Jalutasin sõpradega Pirita randa ja emotsioonid kerkisid taevasse. Ma polnud juba neli aastat pääsenud kodulinna tänavatele ja nüüd tundus kõik nii eriline. Naeratasin inimestele ja mulle naeratati vastu. Alles randa saabudes hakkas vaikselt pärale jõudma, mida tähendab vabadus. Vabadus jalutada kuumal rannaliival, käia ujumas ja teha seda, mis pähe tuleb. Ja see lõhn! See soolane merelõhn ja tuul ajasid mu pea totaalselt sassi. Vajusin põlvili ja suudlesin maad, kõik toimus nagu aegluubis. Ma ei tea senini, mis mul sel päeval viga oli.
Kohtasin vanu tuttavaid, kes ei tundnud mind esimese hooga äragi. Neli aastat ränka treeningut oli jätnud jälje – muutus võttis sõbrad õhku ahmima. „Sa oleksid nagu Bruce Leega kehad ära vahetanud,” pilluti mulle komplimente.
Täppar kutsus mind korteriläbule, kus keset päeva toimus narkopidu. Astusin viisakusest läbi. Juba uksel rammis kõrva raju tümakas. Noored tõmbasid laualt triipu. Söödi komme* ja imeti alki* – tüüpiline hängimine. Minulegi pakuti neid hüvesid, aga keeldusin viisakalt. Tsoon oli teinud minust täiskarsklase ja ma ei joonud isegi teed ega kohvi. Suhkrule ja rasvale ütlesin ei. Ma polnud huvitatud oma ninna mingi narkopasa tõmbamisest. Pidutsejat must ei saanudki ning lahkusin korterist sama kainena kui saabudes.
Nagu arvata võib, oli mul rahadega kitsas. Trehvasin üht vana tuttavat, kes rääkis huvitava loo. Ta elanud kokku tüdrukuga, kelle isa on rikas firmaomanik. Neil on Laagri kandis eramu. Tüdruku isal olevat kodus seif, kus hoitakse suurt summat sularaha.
„Vanatoil on sitaks palju klotsi,” seletas tuttav õhinal. „Vähemalt kolmsada tonni, olen ise näinud. Varastada sealt aga ei saa, sest keegi on alati kodus.”
„Okei,” tegin otsuse. „Pappi on hullult vaja. Näita, kus see maja asub, ja lähen toon papi ära.”
Sel ööl sõitsimegi Laagrisse, kus tuttav mulle koha kätte näitas. Tegu oli tavalise kahekorruselise eramuga nagu iga teinegi sel tänaval. Laenasin Täpparilt padruniteta gaasirevolvri ja lendasin hommikul peale. Maskeerisin end nokamütsi ja päikeseprillidega. Maja välisuks oli avatud ja hiilisin trepikotta. Sikutasin parajasti kummikindaid kätte (välismaa filmide mõju), kui siseuks ootamatult lahti tõmmati ning lävel seisis umbes minuvanune tšikk*. Vaatasime temaga tõtt, täiesti sürr hetk! Tüdruk heitis mu kummikinnastele vaid pilgu, seejärel jooksis kisendades trepist üles. Haarasin gaasika ja järgnesin talle. Tüdruk jooksis kellegi riietuva tüübi käte vahele. Olin segaduses, sest tuttav polnud mulle temast sõnagi lausunud. Ohvrid kõõritasid hirmunult revolvri poole: „Palun ära tapa meid!”
Mul hakkas kuidagi häbi ja rahustasin neid: „Sorri tülitamise pärast. Mitte keegi ei hakka kedagi tapma, ärge ainult kisendage nii hullult, võtke vabalt.”
Jalutasin toad seifi otsides läbi, kuid ei leidnud midagi.
„Kus seif on?”
„Mis seif?” küsis tüüp nõutult, „meil pole mingit seifi!”
Kõhus läks jahedaks – kas tõesti olin midagi segi ajanud ja majaga eksinud?! Piilusin läbi kardinate. Kurat võtaks! Nüüd tundus tõepoolest, et kõrvalmaja nägi palju rohkem otsitava moodi välja, aga võib-olla ka mitte. Kas oli võimalik, et olin kogunisti tänavaga mööda pannud?
Ma ei suutnud keskenduda. Sidusin tüübi käed juhtmega kinni, et pisut mõelda. Leidsin peeglilaualt mõned kuldehted ja toppisin need vana harjumuse kohaselt taskusse. Vajusin hetkeks diivanile puhkama. Oleksin võinud ka kohe lahkuda, aga maja tundus hubane. Vaatasin seal muusikavideoid ja silitasin kassi. Meil tsoonis ju Vivat ei olnud.
„Mõtle, kus ikka inimestel veab,” käis peast läbi. Elavad luksuses ja mingeid probleeme pole.
Hiljem lugesin ajalehest, et tegemist olnud loomaarmastajast röövliga. See oli neile inimestele kindlasti traumeeriv kogemus. Vabandan tagantjärele! Mitte keegi siin ilmas ei tee midagi valesti, kui arvestada tema maailmamudelit ja seda, kuidas teda kasvatati või kasvatamata jäeti.
Olukorra iroonia seisnes mulle täiesti märkamatuks jäänud pisikeses, kuid kriitilise tähtsusega detailis. Minu saabudes rääkis tüdruk koridoris raadiotelefoni vahendusel juttu sõbrantsi Mariga. Ukse juures liikumist kuuldes jättis tüdruk telefoni lauale, kuid kõnet ei katkestanud. Mari kuulis järgnenud karjumist pealt ja kutsus sündmuspaigale mendid. Kuna maja asetses Saue ja Laagri piiril, siis läksid eri piirkondade mendid vaidlema, kes neist peaks reageerima. Segadus võttis tohutult aega, ent lõpuks saadeti Sauelt patrull välja. Mendid hiilisid hiirvaikselt majja ja asi lõppes minu jaoks kurvalt. Mu otsaette ilmus püstolitoru, klõpsatasid käerauad ja kõige tipuks maandusin pea ees vastu põrandat. Kabuum! Sellele järgnesid kaks litakat saapaga pähe. Mitte et ma poleks seda ära teeninud, aga isegi mina, kurjategija, ei löö kaitsetut inimest.
Peagi istusin Saue mentlas uurija kabinetis. Uurija küsis esimese asjana mu isikuandmeid.
„Martin Aus!” vastasin kindlalt.
Aus oli üks tuttav sarnase näolapiga jorss, kelle andmed olin ettenägelikult pähe õppinud. Ei tea kunagi, millal võõrast identiteeti võib vaja minna. Andsin uurijale Ausa sünniaasta ja aadressi ning nimetasin ka tema vanemate nimed. Palusin, et vanematele libastumisest ei teatataks. Ütlesin, et ema on infarktiohus ja isa kaugsõidujuht. Aus, Martin polnud varem kriminaalkorras karistatud ja lootsin selle manöövri abil vabadusse pääseda. Uurija uskus igat mu sõna, ainult imestas, miks varem karistamata korralik ehitustööline järsku röövimiskatselt maha võeti. Ta luges ette röövimisparagrahvi ja karistused, et mind hirmutada: „Karistus röövimise eest on meil Eestis vahemikus kuuest kaheteistkümneni!”
Uurija viibutas ähvardavalt sõrme: „Näed nüüd, Martin-poiss. Oled ikka paraja pasa sisse sattunud.”
„Oh sa raisk!” oigasin. „Kaksteist aastat? See on ju ilgelt pikk aeg!”
Manasin hirmunud näo ja ohkasin kurvalt, kuigi teadsin seda kõike isegi. Ma ei saanud ju välja näidata, et olen kinni istunud.
„Jajah, Aus,” rääkis uurija. „Noored poisid pannakse tsoonis sokke pesema. Seal sinu telliskividega üles aetud lihased juba rolli ei mängi!”
„P-p-päris t-tõsiselt või,” kokutasin. „Oi, ärge tsooni küll saatke, ma enam ei tee!”
Teesklesin depressiooni. Üritasin isegi nutma hakata, aga ei suutnud ühtegi pisarat esile manada. Uurija vormistas paberid ja lubas, et kui kohtunik vastu ei ole, siis pääsen sanktsioonikohtust vabaks. Pärastlõunal kihutasingi uurija autos linnakohtusse. Kohtunikuproua lappas uurija toodud pabereid.
„Aus! Tänage õnne, et olete varem karistamata isik. Väljastan teile vaid kümnepäevase sanktsiooni. Saate oma kurja teo üle arestimajas järele mõtelda ja siis pääsete kuni kohtuni allkirja vastu vabadusse.”
„Tänud, austatud kohtunik!”

4. osa / 11. märts

KURITEGELIKUS STIILIS

Mu Kadrika üürikas oli ammu ära antud. Sebisime Andrianaga kahasse ühte Maarjamäe eramusse üüritoa. Majaomanikeks oli keskealine vene abielupaar. Meie käsutusse said eraldi sissekäiguga koridor, köök ja tuba. Maja asus samas kandis, kus ma üles kasvasin. See äratas vanu mälestusi ning tundsin end koduselt. Andrianale meeldis see ümbruskond samuti.
Käisin kriminaalhooldaja juures edasi, nagu midagi poleks juhtunud, ja võtsin end töötuna arvele. Vaevalt ehituskaupade pood mind taga igatses. Need ajad olid läbi.
Elu viis mind kokku kahe oma sõduriga, kelleks osutusid vana sõber Urmas ja poksija Ervin. Pidin Elu juhtnööride järgi nendega kokku hoidma, kuni ta mulle tööd leiab.
Ervin oli vaikse iseloomuga vastuoluline mees. Ka tema kasvas üles ilma isata, omandades hõlpsalt kõik tänavaeluks vajalikud trikid. Ervini välimus oli aga väga petlik: tüübi punased juuksed ja vibalik keha jätsid lausa nohikliku mulje, mida ta ka ise prillide, velvetpükste ja ruudulise džempriga rõhutas. Kes teda ei tundnud, võis arvata, et tegu on muheda iirlasega. Hoolimata Ervini sõbralikust välimusest ja kidurast kehast oli mees üliohtlik. Ta oli tuntud ootamatu ja külmavereliselt kalkuleeritud reaktsiooni poolest. Mehe välkkiired sirged ja althaagid olid magama pannud nii mõnegi tülinorija. Varajases nooruses oli Ervin lootustandev poksija, kuid mingil põhjusel jäi see asi katki, ent teda võis endiselt kohata pealinna poksiklubides sparrimas. Ervinil oli kadestamisväärt omadus säilitada kriitilistes olukordades täielik rahu. Tema silmadest ei lugenud midagi välja. Ta võis armastusväärselt naeratada ja kätt suruda, ent teise käega saata ohvri lõuga kõva uppercut’i. Nende omaduste pärast saadetigi teda kõikjale esimesena peale. Ervin ei vedanud oma inimesi kunagi alt. Tema see oligi, kes ütles meeldejäävad sõnad: „Me ei saa seda mängu (krimielu) võita, aga mängida võime ikkagi!”
Urmas oli samuti huvitav eksemplar, tohutult agressiivne tegelane. Urmas läks kergesti täiesti lõõgastunud olekust metsikusse raevu. See transformeerumine võttis aega pool sekundit.
Ma pole varem kohanud nii kaugele arenenud paranoiat kui sellel mehel. Urmas uskus lausa maniakaalselt, et teda jälitavad kõikvõimalikud jõustruktuurid alates tavapolitseist ja keskkrimkadest kuni kaponi välja. Autoroolis istudes jälgis ta süstemaatiliselt peegleid ja kurtis alatasa, et üks või teine taga sõitev masin käitub kahtlaselt. Urmas teadis peast eravärvides mendiautode ja eriüksuste busside numbreid. Ta nägi mundrikandjaid kõikjal ja sooritas alalõpmata imelikke manöövreid ja tagasipöördeid, et oletatavaid jälitajaid maha raputada. Temaga ringi sõites hakkasid lõpuks ka ise uskuma, et see on vajalik.
Urmas jagas autodest kõike. Kolmeteistaastasena ärandas ta ühe masina teise järel, paarutades linnas, kuni tüdines, ja sõitis siis sodiks. Urmas tundis sellest lausa haiglast rõõmu. Spordiga, peale harva jalkamängu, ta sina peal ei olnud, kuid oli siiski tugev nagu pullvasikas. Nagu näha, oli meil kolmel palju ühist.
Kihutasin koos uute kolleegidega džiibiga linnas ringi. Lõime aega surnuks, suitsetasime aeg-ajalt mõne joint’i ja püüdsime tuttavate kurikaelte võlgnikke.
Urmas ja Ervin tekitasid minus huvi „spordipäevade” vastu. See oli põnev teema: otsisime mõne narkodiileri ja mängisime klienti. Meil oli pisike elektronkaal alati ligi. Kaalusime mandi ära ja kui oli natukenegi vähem, kui diiler reklaamis (peaaegu alati oli vähem!), siis tõstsime ta rahast ja ainetest tühjaks. Mõnikord konfiskeeriti diilerilt ka auto, kui oli kindel, et ta menti ei lähe.
Pidime tihti autot vahetama, sest diilerid tundsid meid ära ja pistsid plagama ning neid tuli, keel vestil, mööda hoove taga ajada. Sellest siis ka nimetus „spordipäev”.
Urmase paranoia ei tundnud piire. Läksin talle ühel õhtul külla. Urmas jõllitas midagi läbi akna vihaselt nohisedes. Viipas mind lähemale ja sõnas: „Tule, Pikk, tšeki teemat!”
„Mis toimub?”
„Ebareaalne keiss. Tule, vaata oma silmaga!”
Astusin aknale lähemale.
„Näed seda hõbedast Toyotat?”
Kiikasin hoovi, akna all seisis tõepoolest üks Toyota, mille rooli taga istus meeskodanik.
„Näen. Mis selle Toyotaga siis on?”
„No vot, see jorss istub minu akna all ja sööb pirukaid juba kolmandat tundi, raisk!”
Kui Urmas närveldab, hakkab tal ülahuul tõmblema. Nüüd oli seda eriti hästi märgata. Urmas vedas vilinal läbi hammaste õhku kopsudesse.
„Kas sa saad sellisest jamast aru!? Kas nad arvavad, et ma olen täisdebiil või? Bljääd, ma lähen praegu natuuri* õue ja annan sellele agendile vastu kõrvu,” ähvardas Urmas, „ja ma tahan näha, et ta tuleb veel siia pirukaid õgima.”
Puhkesin lõbusalt naerma.
„Vennas, sul on peaga mingi jama. Majas elab sada nägu. See, et sina elad esimesel, ei tähenda automaatselt seda, et mees just sinu akna all istub. Autos pirukasöömine on täiesti normaalne tegevus. Äkki ta ootab kedagi.”
Urmas lasi mu jutu kõrvust mööda. Ta oli nimelt ametis oma musta raamatu otsimisega. Sinna kandis ta mendiautode numbreid ja muid tunnusmärke.
„Ahah, siin see ongi!”
Urmas tõi nähtavale mingi räbaldunud vihiku. Pärast seda, kui ta oli pirukaõgija autonumbrit vihiku omadega võrrelnud, jõudis meisterparanoik järeldusele, et tegu peab olema uue operatiivmasinaga.
„Türa, kui kavalad nad on. Mul polegi siin seda numbrit,” kurtis ta.
Urmasel oli tõsiseid probleeme ka mobiiltelefonidega. Ta väitis tihti, et keegi helistab talle salastatud numbrilt ja paneb siis toru ära. Ühel päikesepaistelisel varahommikul kihutas ta džiip meie maja ette. Mees oli endast väljas ja trummeldas rusikatega mu köögiaknale.
„Pikk, Pikk! Tule kohe välja!”
„Mis kurat nüüd toimub,” mõtlesin uniselt. „Keegi on surnud või?”
Tavaliselt ärkas Urmas alles keskpäeval. Ajasin püksi jalga ning siirdusin hoovi. Selgus, et keegi tundmatu mees oli Urmasele öösel helistanud ja teda piidriks sõimanud ning lubanud lõuga anda. „Türa, ma oleksin suurest vihast äärepealt püksi sittunud,” rääkis Urmas.
„Okei, vennas, tule sisse ja rahune maha. Teen sulle kohvi!”
Urmas venitas end kööki pingile istuma.
„Mingi täiesti lambivend helistas?”
Urmas noogutas.
„Kujutad ette, mingi suvaline morda tõmbab sulle keset ööd ja ütleb, et oled pede! Ja lubab veel ninasse kah anda. Bljääd, ma ei maganud pool ööd.”
Ausalt öeldes ega hästi ei kujutanud ette küll. Mulle ei mahtunud pähe, et keegi julgeb sellist psühhopaati nagu Urmas tühja koha pealt sõimata. Arvasin, et ta on lolliks läinud ja kogu loo ise välja mõelnud, kuid Urmas jäi endale kindlaks. Raius kui rauda, et juhtum leidis tõepoolest aset.

5. osa / 12. märts

EUROBANDIIT

Suhtlesin tuttavatega, kes korraldasid juveelirööve Itaalias ja Prantsusmaal. Nad rääkisid, et keset Euroopat asub heas asukohas rikas ja turvamata kellapood ühekordse ukse ja uksekellaga. Operatsiooni üksikasjad olid välja töötatud. Kui nõustusin poodi oma jõududega tühjendama, siis lubati info protsentide eest üle anda. Asja õnnestudes pidin poistele viskama 25% tuludest. Pakkumine oli mõistlik ja ma ei saanud keelduda.
Esimene takistus oli stardikapital. Ei saa ju, kaks kätt taskus, Euroopasse rammima tuisata. Vaja oli varustust, autot, söögi- ja ööbimisraha. Leidus sõber, kes nõustus riskima. On olemas pätimaailma riskiinvestorid, kes oma raha selliste operatsioonide alla panevad.
Rull oli seega olemas ning nüüd jäi üle vaid tiim sebida. Vajasin vähemalt kahte meest, kes läheks peale. Mina pidin autot juhtima. Mul oli selleks otstarbeks uus ID-kaart ja juhiload.
Mu valik jäi pidama kahel vanal tuttaval, kes olid sarnaseid asju varemgi teinud ja keda sain usaldada. Kutsusin tüübid restosse ja meelitasin teema peale. Rääkisin, et asi on lihtne. Hops sisse, hops välja. Vahelejäämise oht: minimaalne. Pappi tilgub nii, et vähe pole.
See viimane punkt saigi otsustavaks. Mõlemal tuttaval oli arvete ja liisingute maksmisega probleeme. Kõhukas rahasüst ei tee kellelegi liiga. Tahtsin veel vaid infos isiklikult veenduda, sest rääkida võib ükskõik mida, aga oma silm on kuningas.
Järgmise päeva lõuna paiku istusingi lennukis. Smuugeldasin end edukalt vale ID-kaardiga peale. Mõned tunnid hiljem maandus õhulind valitud sihtkohas. Läbisin tolli, võtsin takso ja sõitsin kesklinna.
Kellapoe leidmine ei valmistanud mingeid raskusi. Sikutasin suvalise baari pelleris pähe parukarendist laenatud heleda juuksepahmaka ja surusin mütsi silmini. Peeglist vaatas vastu tundmatuseni muutunud feiss.
Suundusin kellapoodi. Uks avati peaaegu kohe, kui nupule vajutasin. Järelikult tundsid müüjad end vabalt ega kahtlustanud, et võidakse rünnata. Mida neil nii väga karta oligi – pood asus politseijaoskonna lähedal.
Kõndisin aeglaselt üksikute klientide vahel, hoides peos roosikimpu. Uurisin vitriine mõõduka huviga ja vaatasin kohati randmekella, justkui midagi võrreldes. Mõni ajanäitaja oli seal uskumatult kallis, lausa luksauto hinnaga.
„Hei,” pöördus üks kolmest müüjast minu poole, vadistades võõras keeles.
Ma ei tahtnud näidata, et olen välismaalane, ning raputasin lihtsalt pead. Polnud mõtet valvsust äratada.
Poes valitses täiesti vaba õhkkond. Müüjad jutlesid ja naersid. Viskasin veel pilgu sinna-tänna ning jäin nähtuga rahule. Lahkusin käega hüvastijätuks viibates.
Nüüd oli kõik vaid aja küsimus. Tänav tundus rahulik. Mingeid varjatuks jääda üritavaid eradetektiive, keda rikkad poeomanikud vahel rahva sisse sokutavad, silma ei hakanud. Läheduses asuv politseijaoskond jättis mind täiesti külmaks – nad ei jõua eluilmaski reageerida. Silmasin ka politsei jalgsipatrulli möödumas. Pohui, nende liikumine oli hästi jälgitav.
Kuigi tegu oli südalinnaga ja rahvast palju, asus objekt kangialustega ülekülvatud ahtakesel kõrvaltänaval. Põgenemine siit oli lapsemäng. Jalutasin kogu piirkonna läbi, et detailid meelde jätta, ning ostsin linnakaardi. Tegu oli ehtsa röövli unelmaga.
Pärast hotellis veedetud unetut ööd lahkusin lennujaama ning juba samal õhtul arutasime kolleegidega Eestis plaani üksikasju ja panime rollid paika. Vajaliku varustuse (paukpadrunitel töötav revolver, parukad ja teemariided) kokkuajamine võttis nädalapäevad. Sõbra firmast laenasin automaatkastiga mahtuniversaali.
Sõit venis pikaks. Kolme ööpaevaga jõudsime sihtkohast 100 kilomeetri kaugusel asetsevasse väikelinna. Puhkasime mõned tunnid ja kihutasime metrooga kesklinna. Ma ei tahtnud Eesti numbritega vilgutada, sest politsei jaoks on Eesti numbriga auto välismaal kõrge riskiteguriga. Näitasin kaaslastele kätte poe ja ka põgenemisteed ning paiga, kus ma neid autoga ootan. Panin tähele, et õhtusel ajal oli tänavatel palju politseipatrulle, ning seega tuli pealeminek keskpäevaks sättida.
Öö saatsime mööda pisikeses motellis. Võtsin valedokumendiga kolmese toa ning teised tulid hiljem järele kui külalised. Muidu oleks tulnud liiga palju andmeid maha jätta.
Hommikul tundsin end fantastiliselt. Üheteistkümne paiku registreerusime hotellist välja. Olime viimase tunni pühendanud toa sõrmejälgedest puhastamisele. Varsti parkisingi auto positsioonile ja kaaslased sättisid end valmis.
Järsku ütles Keiu kaame näoga: „Mehed, mina ei suuda seda teha.”
„Misasja?”
„Röövida. Ma räägin tõsiselt. Kõhus keerab ja üldse...”
Ma kihvatasin. Kes salliks inimest, kes alles teema peal avastab, et see pole tema amet. Kahjuks olen seda liigagi tihti näinud.
„Miks sa siis üldse tulid?”
„Arvasin, et suudan, aga ma tõesti ei saa hakkama. Andke andeks, poisid.”
„Okei, sõita suudad?”
„Ma arvan küll.”
„Sa arvad?”
„Suudan ikka.”
Raalisin kogu ajumahuga.
„Davai, ma teen töö ise ära. Sa kobi rooli taha.”
„Ise lähed või?”
„Muud ei jää üle – poes on palju müüjaid, üks mees ei saa seal hakkama.”
Keiu ronis esiistmele, mina istusin taha. Sikutasin paruka silmini ja toppisin kotti kopsaka sepavasara. Väljusime autost ning jalutame läbi kangialuste. Süda tagus, aga olin endalegi ootamatult rahulik. Ei mingit paanikat. Täiesti tavaline mees kõndis kotiga kümnete endasarnaste seas. Ronald loivas mu kannul. Tema roll oli revolvri abil poes kontroll haarata. Ronald pidi mulle kindlustama 60 rahulikku sekundit, et kellad kokku korjata. Kauemaks poodi jääda ei saanud. Hetk enne kui poeukseni jõudsime, sisenes sinna paljuliikmeline turismigrupp. See oli hea. Kui müüjad on relvastatud, siis ei julge nad klientide elu ohtu seada. Tegelikult ei tohi müüjad üldse mingit vastupanu osutada, aga see pole kahjuks reegel. Inimesed on ettearvamatud.
Vajutasin nahkkindas sõrme enesekindlalt kellanupule ja uks avanes hääletult. Poetasin uksemademele kimbu ajalehti, et uks ei sulguks.
Astusin poodi. Oh sa juudas: pood oli rahvast täis. Kolm-neli klienti seisid peavitriini ääres, kus kaks müüjat neile midagi demonstreerisid. Ronald oli kuhugi kadunud. Liikusin automaatselt edasi. Pauh! Sepavasar maandus keset peavitriini. Purunenud klaas paiskus poole meetri kõrgusele õhku. Rahvas ja müüjad tõmbusid hirmunult kössi. Põmaki! Teine vitriin lendas laiali. Haarasin alustelt kellasid ja toppisin need täiskiirusel kotti. Silmanurgast nägin, kuidas rahvas vahib mind, suud ammuli. Kõik seisid, keegi ei ütelnud sõnakestki. Ma ise samuti mitte. Ladusin vaikides kelli kotti, nagu oleks see kõige tavalisem asi maailmas.
Lahkusin poest. Kohe poe nurga juures komistasin revolvrit käes hoidva Ronaldi peale.
„Mida sa teed? Jookse!”
Ronald vaikis, kuid täitis käsku, aidates mul rasket kotti tassida. Läbime rutuga kaks kangialust. Tõmbasime käigupealt joped seljast ja parukad peast. Valasin riided prügikasti alla valmis pandud süütevedelikuga üle ja pistsin põlema. Kümme sekundit hiljem istusime kõik autos. Keiu vajutas järsult gaasi.
„Ära nussi ajusid! Sõida normaalselt! Ronald, kuhu sa jäid? Miks sa poodi ei tulnud?”
„Lõin vedelaks...”
„Reetur oled!”
„Anna andeks!”
Mul tekkis tahtmine tüübile vastu pekki anda.
„Mis siis, kui mind oleks rünnatud?”
„Mh-mm...”
Nii juhtuski, et ma ei sooritanud mitte röövi, vaid hoopis varguse. Tehniliselt pole tegu rööviga, kui ei kasutata relva ega vägivalda. Mul oli lihtsalt ropult õnne, et kliendid ega müüjad vastu ei põtkinud. Viie minuti pärast pöörasime maanteele, politseist polnud jälgegi.
Kokkuvõttes läks reis õnnelikult, ent õppisin ühe asja selgeks: meeskond on väga tähtis! Lontkõrvadega pole mõtet teema peale minna.
Kellade turustamine võttis kaks päeva. Tuttava tuttav Venemaalt sõitis Jõhvi, kus tehing aset leidis. Sain kellade originaalhinnast 25%, mis on tavaline taks. Mulle tekkis pisike hunnik raha, mille peitsin tuttava keldrisse.

6. osa / 13. märts

MÖLL TARTUS

Tulin nädalavahetuseks Tartusse Rommile külla. Mulle oli hakanud see nunnu üliõpilaslinnake täitsa meeldima ning kolistasin viimasel ajal tihtilugu Tartu ööklubides. Tartu klubid ei olnud nii närvilised kui pealinna omad.
„Tule, jämmime mööda klubisid,” oli Romm öelnud. Miks ei, mul polnud nagunii targemat teha. Tallinna sõpradest olid vaid Varas ja Raks alles jäänud. Hüppasin autosse ja kihutasin Tartu suunas. Poolel teel selgus, et olin sularaha koju teiste pükste taskusse jätnud, mis tiirlesid juba tunnikese pesumasinas. Neetud küll! Ega’s midagi, tuli esmaspäevani ilma klotsita elada. Helistasin Rommile ja kurtsin muret, aga tema vaid naeris: „Ära muretse raha pärast. Peaasi, et sa ise kohale tuled.”
Rommile meeldis sõpradele välja teha. Raha kiires lendulaskmises said talle vähesed vastu, kuid tema tõeline kirg oli mõttetuid kaklusi algatada. Selles oli mees eriti andekas. Kaine peaga oli Romm sõbralikkus ise, aga nii kui pool liitrit sisse tõmbas, hakkas kohe ohvrit otsima.
„Ma ei saa sinna midagi parata,” kurtis ta, „mulle lihtsalt meeldib kakelda.”
Viimastel aastatel oli Romm Tartu klubides massiliselt intsidente tekitanud. Sel põhjusel ei pääsenud ta enam paljudesse klubidesse sisse – kõikjal olid keelud peal. Romm luges päevi ja tunde, millal üks või teine keeld läbi saab. Ta käis klubide ukse taga mangumas ja anumas, lubades korralik olla – lasku teda vaid sisse. Aastavahetusel üritas ta jõuluvanakostüümi maskeerunult Atlantisesse rammida, aga tunti uksel ikkagi ära. Mõnikord Rommil joppas ja mees lubati tutvuse kaudu pidutsema, ainult turvad jõlkusid siis sabas justkui hagijad. Tüübil hoiti silma peal, aga tihti ei olnud sellestki tolku – Romm suutis ikka mingi jama kokku keerata. Mul omalgi oli tükk tegu, et Rommi viha taltsutada. Õpetasin talle ükskord rumala peaga Tai poksi küünarnukilöögi. Romm läks kohe käima: harjutas pool õhtut klubi peldiku peegli ees ning läks ja lõi siis mingil jorsil hamba suust välja! Lasime sealt siva jalga.
„Miks sa seda tegid?” nõudsin vihaselt.
Romm laiutas käsi: „Ma arvan, et ta oli ise süüdi.”
„Ahah, kindla peale! Mis me nüüd teeme?”
„Lähme minu juurde pidu panema,” pakkus Romm. „Mul on ainult naine kodus.”
Oligi nii. Kena Võru juurtega tütarlaps tegi meile teed ja pakkus roogasid. Avastasin uue kutsumuse DJ-na, lastes öö otsa Youtube’ist lugusid. Siis hakkas nalja saama.
Suitsetasime verandal mõnuga kanepit. Kell võis olla umbes viis hommikul, kui äkitselt hakkas ammuma Rommi vanaaegne lehmakujuline telefon, ikka muu-uu ja muu-uu...
„Kurat küll, kes see lojus nii vara helistab,” raevutses Romm. „Siin üritavad inimesed pidu panna.”
Romm lülitas telefoni valjuhääldi peale.
„Ja-ah, perekond Romm kuuleb?”
Kõlarist kostis karjumist: „Sa igavene tõbras, mölakas, alatu värdjas! Miks sa seda tegid?”
„Tegin mida?”
„Lõid mu hamba puruks!”
Romm turtsatas naerma ja mina samuti.
„Ah see oled sina. Ma juba kartsin, et midagi on juhtunud. Muide, kes sulle mu numbri andis?”
„See pole oluline! Ma tahan, et sa mu hambaravi kinni taod.”
Romm hakkas itsitama: „Kas sa arvad, et ma olen mingi hambahaldjas või?”
„Maksa kinni või muidu tuleb suur jama!”
„Okei. Palju klahv maksab?”
„Ma ei tea täpselt.”
„Mina ka ei tea, ega ma stomatoloog ole.”
„No oma kümme tuhat tuleb ära.”
Uus naerupahvakas meie poolt. Teadsin, et Romm võib hamba iga kell kinni maksta, kui tahab.
„Misasja!” röögatas Romm. „Nii odav vidin ongi või? Kas Rimis on hullud päevad, millest ei ole mulle teatatud? Ma võtan kollased kilekotid näppu ja lendan kohe lahingusse. Tead, mis: kui hambad tõepoolest tänapäeval jõuluküünaldega samas hinnaklassis on, siis tulen ja taon sul ka ülejäänud klahvid sisse.”
Mees jäi hetkeks vait. Solvus.
„Tõbras, ära arva, et ma sind üles ei leia! Sa oled siin linnas kuulsus, peaaegu kõik tunnevad sind.”
„Okei,” sõnas Romm, „ära nüüd keema mine. Ütle parem, kuhu sõita, ja ma toon raha kohe ära pluss saadan su hommikul tuttava hambaarsti juurde. Kuidas see kõlab, ah?”
Mees rahunes.
„Olgu nii. Veerand tunni pärast Statoilis näeme.”
„Tšau-bljäu!”
Romm virutas toru hargile.
„Davai, Pikk, lendame peale. Muidu see hull paneb tõesõna avalduse sisse.”
Suitsetame Statoilis auto kõrval kanepit, kui järsku pöörasid kummivilinal teelt sisse kaks autot, üks neist Falcki kirjadega.
„Mis kuradi sitt see veel on?”
Autodest ilmusid kapid, kelle nägudest oli kohe näha, et bandiitidega küll tegu ei ole. Ise seitsmekesi, aga värisesid justkui asfaldilõhkujad. Ja mis selgus: nad kõik (hambamees kaasa arvatud) olid turvamehed! Romm koukis raha lagedale, aga hambamees tegi vea. Ta tunnistas üles, et on juba politseisse avalduse kirjutanud. Lubas hommikul tagasi võtta.
„Hee, nii küll ei lähe,” muigas Romm. „Meie riigis ei saa avaldusi tagasi võtta. Ja mille eest ma sulle siis maksan? Edu raha kohtu kaudu välja nõudmisel!”
Kuna turvad kakelda ei tahtnud ja ka midagi tarka vastuseks ei andnud, istusime autosse ja kaapisime minema. (Hiljem maksis Romm hamba igaks juhuks ikkagi kinni.)
Õhtul läksime kohalike ärikatega Atlanti. Romm pidas end seekord viisakalt üleval. Pulli sai kõvasti. Meie lauda trügis tuntud rokimees – lunis nähvi* ja jagas neidudele autogramme. Sellised vennad ikka põletavad elu, nii et meri põlvini.
Varsti hakkas igav ja läksime edasi Tallinna klubisse. Seal alles hakkas nalja saama. Mul tekkis konflikt värske raskekaalu karate maailmameistriga. Ma isegi ei mäleta, millest asi alguse sai, sest mõlemal oli taht viltu. Hakkasin vist tema peal Tai poksi viskeid demonstreerima ja läks maadluseks. Heitsin karatisti kardinatesse ja need kukkusid alla. Vastutasuks tõugati mind läbi puust vaheseina, nii et pilpad lendasid. Tulin tagasi, haarasin meistri valuvõttesse ja paiskasin selili. Olen juba ammu täheldanud, et madistan paremini, kui olen pisikese auru all. Me ei löönud üksteist kordagi, tegu oli poolsõbraliku kähmlusega. Mina kontrollisin end ja tema samuti. Siis surusime kätt ja jõime koos viinakokse. Maksin nii õnnetu vaheseina kui ka kardinad kinni.

7. osa / 14. märts

RAHVUSVAHELISTE LENDUDE ERIPÄRA

Ühel augustikuu lõpupäeval viis etapibuss mind Amsterdami lennuväljal asuvasse väljasaatmiskeskusesse. Avastasin end õudusega bürokraatlikust karukoopast. Isiklikud asjad võeti kõik hoiule alates hambaharjast ja pesemisasjadest kuni toiduaineteni välja. Kogu mu hoolikalt kaasa kogutud nodi paigutati lattu. Keskuses sain vaid ühekordseks kasutamiseks mõeldud hambaharja ja seebitüki, kõik muu oli keelatud. Toitlustus: kord päevas totaalset solki. Mind smonniti mitu korda põhjalikult ning visati üksikkambrisse. Teadmiseks anti nii palju, et kolme päeva pärast pidid Eesti ametnikud mulle järele tulema.
Nälgisin selles koopas, kuni ühel varahommikul tuldigi mulle järele ja sõit viis terminali poole. Schiphol on üks suuremaid lennujaamu Euroopas, nii et sõit kujunes pikaks. Ma olin vihane ja solvunud, kuna mendid tulid ootamatult ja ma ei pääsenud ei tualetti ega hambaid pesema. Ka joogijanu piinas.
Mendid andsid mind terminaliametnikele üle ja lasid varvast. See, et mind vaevab ränk kusehäda, neid ei huvitanud. Juba keskuses teostati kaks läbiotsimist ja nüüd ootas ees järjekordne täissmonn! Tundsin, et kui asi veel kaua sedamoodi jätkub, lähen ballistiliseks kätte. Olin näljane, tahtsin kusta ja vett juua! Elementaarsed vajadused pidid ometi rahuldatud saama. Seletasin ametnikele korduvalt, et võimaldagu mulle kemmerguvisiit.
„Sir, kannatage veidi. Kohe toimub suurem läbiotsimine.”
Kõmpisin ruumi, kus laua ümber askeldas mitu ametnikku, nende hulgas naisi.
„Mister, tulge palun lähemale.”
Lohistasin end viimast jõudu kokku võttes laua äärde. Kõik vahtisid mind muigvel nägudega. Tundsin, kuidas katus hakkab perutama ja suhu tekkis veremaitse. Kohe lammutan selle lennujaama doominokivideks laiali. Võtsin end siiski veel viimaseks mõistlikuks lauseks kokku: „Ma tahan vett ja kusta!”
Täielik ignoreerimine. Nooremapoolne meesametnik astus lähemale.
„Mister, palun võtke oma pealisriided maha. Kingad samuti.”
„Kuule, mister, loe mu huultelt: mi-ne per-se! Riieta mind ise lahti, kui soovid.”
Ametnik astus sammu tagasi. Mu silmad pildusid ilmselt sädemeid nagu säraküünlad.
Sündmuspaigale tõttas keegi kõrgem ülemus soliidses ülikonnas.
„Mis lahti?”
„Kinnipeetav keeldub läbiotsimisest,” seletasid ametnikud.
Ülikond pöördus minu poole: „Kuidas te ei lase end läbi otsida? See on ju ainult protseduur.”
See oli viimane piisk karikasse. Mul pidi põis lõhkema, aga tema rääkis mulle protseduurist.
„Protseduur, ah? Vaata siia, ma näitan sulle midagi.”
Võtsin hoogu ja virutasin pea täie jõuga ukse sisse. Kabuum! Hoop oli nii jõhker, et puituksest lendas pilpaid. Mees kahvatus, vaadates mulle uskumatu pilguga otsa. Naisametnikud pistsid kiljuma. Keegi hüüdis, et kutsutaks kiirabi. Mul ei olnud tegelikult häda midagi. Juustest küll nirises peenike verejuga, aga enesetunne oli viis pluss. Ports ametnikke panid õlad kokku, lükkasid mind koridori ja edasi kuhugi ahtakesse ruumi. Uks pöörati selja taga lukku. Avastasin solvunult, et tegu on duširuumiga. Võtsin hoogu ja hüppasin täie kehamassiga keset puitust. Põmaki! Uks lendas prahvatades hingedelt maha. Astusin koridori. Ametnikud jooksid kabuhirmus eemale.
„Saite nüüd? See on minu jaoks ainult protseduur! Mis kuradi asutus see teil siin on? Auschwitz? Birkenau? Ei saa kusta ega midagi. Ma veel näitan teile protseduuri!”
Tormasin hullunult koridoris ringi ja paanikas ametnikke põikas tee pealt eest nagu jäneseid. Paar suuremakasvulist meest püüdsid mind peatada. Karjusin neile: „Te püüdke ainult, lähete kõik hospidali kirurgi noa alla!”
Olin täielikult kontrolli alt väljunud. Liikusin justkui lammutuskomando, jättes kõikjale kaose. Lõpuks ma siiski väsisin ja võtsin suvalises kabinetis istet, et jalgu puhata. Ametnikud keerasid mu järel kähku ukse lukku ja hoidsid ust teiselt poolt kinni. Möödus minutit kümme, siis viisteist. Kujutasin ette, et kohe lendab peale eriüksus gaasigranaatidega, aga midagi sellist ei juhtunud. Õiendasin oma häda toanurka prügikasti ja peale jõin vaasitäie lillevett. Enesetunne läks kõvasti paremaks. Mul on tihtilugu nii, et pärast emotsionaalset murdumist tekib eufooria. Laulsin täiel rinnal, võttes läbi suurema osa isamaaliste lugude repertuaarist. Mu valvurid arvasid kindlasti, et olen viimsegi mõistusekübeme kaotanud.
Järsku avanes uks ja sisse astusid kaks meest, kes rääkisid sulaselges emakeeles.
„Tere, Margus! Me oleme politseiametnikud Eestist ja tulime sulle järele. Näe, siin on pudelivesi ja kohe pääsed ka tualetti. Ära palun rohkem mööblit lõhu – muidu ei lubata meid lennukile.”
„Keda huvitab mingi lennuk? Aga, et te mulle vett andsite, siis sündigu teie tahtmine.”
„Tore. Lubasime ametnikele, et vastutame sinu eest.”
„Mina jälle ei saa midagi lubada, sest olen läbipõlenud kurjategija. Üdini mäda ja ohtlik.”
Nüüd olid Eesti kriminaalpolitseinikud sunnitud peast segase laenuvangiga lennujaama kolikambris aega parajaks tegema. Tunni möödudes selgus pealegi, et see kõik oli asjata, kuna lennuki kapten oli mu märatsushooga kursis ja keeldus meid pardale lubamast. Krimkadel soovitati mind maha rahustada ning paari päeva pärast uuesti õnne proovida.
Pärast seda, kui mehed olid mulle sõnad peale lugenud, lahkusid nad hotelli ja mind kärutati keskusse tagasi. Ametnikud käitusid kahtlaselt viisakalt: ei mingit väntsutamist ega smonni. Seekord sattusin avatud korrusele teiste väljasaadetavatega kokku. Tegu ei olnud vangidega, vaid illegaalselt riiki saabunud või narkoveolt maha võetud isikutega, kusjuures pooled neist olid naised. Mehed ja naised pesitsesid küll eraldi tubades, aga päeval tohtis läbi käia.
Istusin puhkeruumis ja jõin naiste seltskonnas kohvi. Minu jaoks oli see eksklusiivne kogemus. Mõelda vaid – ehtsad naised! Kaks aastat tsölibaati lõi välja ja seksiisu ründas armutult. Enamik naisi olid Ladina-Ameerika päritolu narkomuulad. Lugesin nende tubade ustelt silte: Kolumbia, Brasiilia, Venezuela. Naiste motiiv oli rahapuudus, ained peideti pagasisse või kehaõõnsustesse ja otselend viis Schipholi lennujaama. Siit viis õnnetukeste tee kohalikku naistevanglasse. Nägin, kuidas üks värskelt püütud filipiinlanna telefoni otsas haledaid pisaraid valas.
Naiste hulgas leidus ka kaunitare, kuid tuleb kahjutundega tunnistada, et midagi meelierutavat ei juhtunud. Latiino naised ei osanud inglise keelt ja pealegi olid seal kõikjal kaamerad. Imesin ligi ühele lüheldasele vietnamlanna moodi naisele ja pakkusin võimalust koos minuga duši alla „jalutama” tulla. Pesuruum oli nimelt ainus koht, kus kaameraid polnud. Neiu raputas pead ja laiutas käsi, teeseldes, et ei saa sõnakestki aru. Tema uksel rippus silt „Rahvus: teadmata”. Isegi valvuritel polnud aimu, kust riigist naine pärineb. Tõenäoliselt varjas ta oma päritolu, et teda välja ei antaks.
Toksisin mingi masaja albaanlannaga partii koroonat, aga siis kahjuks selgus, et ta tahab ainult mängida. Kuna skoorimine ei tulnud kõne allagi, siis matsin mõtte maha ja pühendusin kellegi raseda mustanahalise naisega puhkeruumis maletamisele. Kogu erootika.