Katkend Voldemar Kuslapi elulooraamatust: "Mehed ei nuta" oli mulle pommuudis
1968. aasta kevadel tegi lavastaja Sulev Nõmmik mulle ettepaneku osaleda tema telefilmis “Mehed ei nuta”. Mulle oli see täielik pommuudis, sest ega mul filmirolle pole ka hiljem palju olnud.
Pikka aega otsis ta noore meditsiiniõe osatäitjat. Tegi katset mitme neiuga, kuni avastas ootamatult toonase Moemaja tippmannekeeni Helle Juksari. Ta oli kaunis, intelligentne ja rääkis üllatavalt loomulikku teksti. Helle oli meistersportlane sportvõimlemises, mis andis talle sootuks teise rühi.
Võtted algasid kevadel Pärnumaal Varblas, aga põhivõtted toimusid Muhumaa kõrval Kõinastu laiul ja Narva-Jõesuu sanatooriumis. Majutatud olime siis Juhan Smuuli kodukülla Koguvasse, kus Nõmmik fi lmis hiljem “Siin me oleme”. Osa meist ööbis Koguval, osa Kõinastul. Kuna vesi oli suvel madal, viidi meid Koguvast Kõinastu laiule veoautoga. Kord üritasime Ants Lauterit autokastist välja aidata. Siis ta vihastas ja teatas oma kõrihäälega: “Noormees, igatahes ma oskan ja suudan ise
alla ronida.” Suutiski.
Võtetel oli enam-vähem kogu Eesti koomikute paraad: Ants Lauter, Endel Pärn, Vello Viisimaa, Sulev Nõmmik, Lia Laats, Ervin Abel, Richard Peramets. Hiljuti hakkasin mõtlema, et kõik selles filmis osalejad on praeguseks juba manalateel – ainult meie Kalju Karaskiga olemegi jäänud.
Koguval käis sel ajal suvitamas ka Juhan Smuul. Mäletan, kui külanaised rääkisid: “Näe, Juhan jälle kodukandis käimas, on nüüd tonn viina ostnud. Mehed on nagu kassid palderjani külges kinni, ei ole nüüd nädal aega heinategemist ega midagi. Kohe häda selle Juhaniga.” Eks teda oli ka vahel lõbusalt ringi liikumas näha.
Nõmmikul oli autolaenutusest võetud vana Moskvitš, millel ei olnud millegipärast tagurpidikäiku. Vahel, kui me Kuressaares käisime, kõik vahtisid, kuidas me autot parklast välja lükkasime. Kui nähti, et Nõmmik, siis löödi käega: noh, selge!
Elasime nagu sanatooriumis, oli imeilus päikesepaisteline suvi. Kõinastu laiul oli veel kümmekond aastat tagasi elatud, aga nüüd liikus seal ainult võttegrupp. Kõik taluhooned ja viljapuud olid alles. Kirsipuud kandsid sel suvel imemagusaid vilju.
Lõunaks sai Orissaare restoranist konteineritega toitu tellida. Ervin Abel varjas peoga oma tellimust ja teatas: “Üks pudel viina, kaks pätsi leiba.” Kalju Karask vastas teise käiguga: “Kaks pudelit viina, üks päts leiba.” Selline aasimine käis.
Õhtuti olid nii-öelda istungjärgud, kus võeti napsi ja visati nalja. Vaimukused sähvisid nagu põuavälgud suvisel ajal. Mõni inimene avanes hoopis uue kandi pealt, kelle selliseid ootamatuid andeid ei olnud varem osanudki märgata.
Ants Lauter oli siis juba eakas mees, kes hästi ei näinud, aga kihutas oma viiekümnekuubikulise mopeediga, mida ta oinaks kutsus, kadakate vahel ringi. Vahel tegi ta oma nägemise kehvemaks kui see oli, eriti kui mõni noorem naisnäitleja või baleriin teatri vahel vastu tuli, et siis pidi käega katsuma: “Mitte ei näe, kes sa oled.”
Lauter pajatas õhtuti oma kohtumistest Tammsaare, Vilde ja lavakuulsustega. Distsipliini suhtes oli ta järeleandmatu nii enda kui ka teiste suhtes. Teatriski oli nii, et kui ta ka näitlejatega pärast etendust koos napsu võttis, oli ta hommikul duši all käinud, uue särgiga, must kohv joodud ja proovis. Aga hilinejad said mis tolmas. Sel suvel oli tal kombeks igal hommikul igasuguse ilmaga meres käia. Kui Nõmmik näitlejatele joomise pärast säru tegi, sokutasid need talle auto pagasnikusse mingi veeuputusaegse roostes kuulipilduja. Oli teada, et Nõmmik sõidab järgmisel päeval Tallinna ja Vene piirikontroll võtab ta vahele.
Kui see relvakarikatuur avastati, läks lahti selline möll, et pool Saaremaa kordonit kõrgeid sõjaväelasi aeti välja – näe, riigireetur või vaenlane! Siis ikka tehti selgeks, et rekvisiit ja film ning sellest roostes rüsast ei tulegi mingit pauku.
Nõmmik sai tollal oma filmide eest kõvasti kriitikat, alles hiljem on need klassikaks muutunud. Saaremaa paelus teda. Kui ta hiljem Tehumardi kanti maamaja ostis, oli tal kombeks sinna pärast esilinastusi haavu lakkuma pageda.
Loe lisaks: Katkend Voldemar Kuslapi elulooraamatust: naised lendasid Valgre poole nagu liblikad valguse peale
